Mina olen nüüd küll nii kurb, kui kurb olla saab. Võimalik, et ma olen tõesti niiii väga teistest erinev, et mu maailmapilt on nii erinev, et ongi raske mõista, miks ma selline olen. Ma olen lihtsalt räme kurb, et nüüd siit minema pean. See ühikas, see vana ja kole maja. Teate, siia jääb kogu mu 10.klassi mälestused ja mul on selline tunne nagu need lammutatakse koos selle majaga maha. Ma tean, et on absurdne nii mõelda, aga ma ei saa midagi parata, ma lihtsalt mõtlen nii. Ja see muudab mind jube kurvaks.

Teine asi mis mind jube kurvaks muudab on see, et ma ei näe enam oma Mari't niii palju kui ma tahaksin. Kõik räägivad mingist sellisest asjast, et see on ainult kuu aega nii juu, aga ei ole. Täpsustan seda, et see on neli kuud niimoodi. Niisiis saatsingi raske südamega selle tsiki ära täna. Pisarad voolamas nagu ma ei näeks teda enam üldse. Aga teate, kui keegi ronib nii südamesse nagu see tüdruk mulle ronis, siis ongi jube raske ühel hetkel lihtsalt enam mitte temaga koos poes käia, või sokolaadi täis suuga rääkida, või siis kiisu-miisu... Õhh, ma igatsen Sind. Kui sina siin oleks, siis ma ei peaks juba mingi kuradi ma ei tea mitmendat tundi üksi oma toas istuma, vahelduva eduga nutma ja mingeid kuradi vanu pilte vahtima nagu päris tõsiselt tuleks maailma lõpp. Sa ei lubaks mul nii teha, sa teeks mulle kalli, ütleks, et lähme õue ja siis me lähekski. Teeks nalja, lammutaks midagi ära, peksaks mingeid puid või midagi. Tüdruk, sa oled asendamatu ! (L)

Ma Armastan Sind !

Tähistamas selle nädala viimast kolmeapäeva -:D

Niisiis on täna 25.aprillil minu sisteri 18. sünnipäev.

Selle postituse ma tglt tahangi talle pühendada ja kirjutada, kui palju temas tglt on seda, mida igaüks ei näe.

Siret.

Sündis täpselt aasta ja 35 päeva enne mind. Imelik mõelda, et ta elas aasta ilma minuta. Sünnist saadik oleme me lihtsalt koguaeg koos olnud. Koguaeg ninapidi koos, nagu kokku liimitud. Mitte nagu lihtsalt õed, vaid nagu kaksikud. Väiksena saime hakkama ikka korralike lollustega ja pahandustega. Muidugi, me kaklesime ka. Ikka päris kõvasti kaklesime, vahest isegi niisama nalja pärast. Meil sai õigupoolest alati nalja. Koos oleme teinud kõike ja ületanud kõik raskused. Isegi minu raskest pubeka east saime koos üle. Ma ei tea, kuidas sa selle ära talusid, aga kuidagi moodi talusid. Ilma Sinuta ma poleks see, kes ma praegu olen. Ma arvan, et ilma Sinuta poleks ma üldse mitte keegi, ega poleks mitte kuhugile jõudnud. Päris paljud inimesed ei näe seda, kes sa tegelikult oled ja teevad vaid pinnapealseid järeldusi. Vähe on tegelikult inimesi, kes tegelikult viitsivad nii palju vaeva näha ja aega kulutada selleks, et sind tundma õppida. Peaaegu, et juba 17 aastat oleme me koos olnud ja pean tunnistama, et vahest ei mõista isegi mina seda, miks sa käitud nii nagu käitud. Aga sellegipoolest olen ma alati valmis sinu eest välja astuma ja sind kaitsma nii nagu saan. Olen seda vist isegi piisavalt tõestanud.

Mitte miski siin maailmas ei suudaks lõhkuda seda, mis asi meie kahe vahel on. See on midagi sellist, mida palja silmaga ei näe ja käega katsuda ei saa, midagi sellist millel pole nime. Üksteise mõistmine ilma sõnadeta. Nii paljud küsivad, et kuidas me nii hästi läbi saame. Me tülitseme kll, aga me saame nendest tülidest alati üle. Me ei suudagi nagu tülis olla. Möliseme üksteisega ja järgmisel hetkel oleme juba jälle sõpad. Ja see, kui sa näed, et mul on midagi lihtsalt rämehalvasti ja poodi lähed ja mulle sokolaadi ostad, lihtsalt sellepärast, et sa tead, et see parandab mu tuju, see läheb südamesse. Me vist ei ütle kunagi üksteisele, et kallis oled vms, aga samas see on nii loomulik, seda nagu ei peagi ütlema. Vahest piisab pilgust ja ma tean, mida sa mõtled.

Lihtsalt, need sõnad ei ütle mitte midagi, sa tead mis teema meil sinuga on eks :d, ja muu polegi oluline. Aga lihtsalt ma mõtlesin, et kui ma ei saa midagi paremat sulle sünkariks teha, siis ehk sellest piisab.

Imelik mõelda, et sa oled juba 18.

Aga olgu musi, naudi oma päeva. (L)

Armastan suve ja korvpalli. (L)

Mäletan, kui ma väike olin. See sama kiik, see sama maja, see sama saun ja see sama kuur. Aga kõik tundusid poole suuremad siis. Kuid tunded siis olid juba sama suured kui praegu. Ma armastasin seda kohta ja armastan siiani. Koht, kus ma tunnen, ennast hästi. Sisemine rahulolu.

Täna sellel kiigul kiikudes meenusid mul oma enda mõtted, kuid ma mõtlesin neid 10 aastat tagasi. Ma mõtlesin, et kui ma suureks kasvan, siis ma teen kiiguga niii suure hoo, et ma suudan neid oksi puudutada ja võimalik, et ma suudan isegi pilvi siis puudutada. Tuul sasis mu juukseid ja siis meenus mulle see, kuidas vanaema pesu pesi. See pesuvahendi lõhn, mis täitis kogu õue. Pesu pesemine ei ole vanaema juures ju üldse nii lihtne kui kodus. Seal peab vett ämbriga kaevust tooma ja selle kõige pealt soojaks ajama ja nii edasi. Aga samas see kõik tundub nii eriline ja nii teistsuguselt hea. Järgmisel hetkel on mu silme ees see, kuidas me õega väiksena kapsast tampisime. Ise olime täiega tillukesed, aga mitte miski ei olnud piisavalt raske, et seda mitte teha. Kõik need hetked, mis me maal vanaema pool veetnud oleme. Igal sügisel panime kartult ning riisusime lehti. Igal suvel veetsime oma aja seal, mängisime lakas. Tegime onne ja käisime metsas. Möllasime puukuuris. Võisime tundideks ära kaduda ja keegi ei teadnud, kus me oleme. Samas ei muretsenud ka mitte keegi, sest me tulime alati tagasi. See lihtsalt oli nii.

Ja siis see vana maja. Vaatad seda ja mõtled, kui hädasti see vajaks remonti. Aga mina vaatan seda ja mõtlen, kui ilus see on just niimoodi nagu ta on. Kulunud värk ja täpselt sellised aknad nagu peab. Uks just täpselt seda õiget pruuni värvi. Kõik nii nagu peab. See on rahulolu.

Ma hakkan suureks kasvama, kuid on üks koht, kus ma tunnen ennast alati väikese lapsena ja jään ka tundma. See on minu vanaema kodu, Tuuri külas.

Mu pea on täis ühte ja ainukest mõtet. Ma tean, et see mõte on vale. Isegi väga vale. Kuid millegi pärast on mu sees suur dilemma. Kas talitada selle mõtte järgi või mitte. Lisaks on kaks võimalust. See kas lõppeb halvasti või väga halvasti. Ma tean, et ei tohiks selle peale isegi mõelda mitte ja ei tea, kas oleksin piisavalt tugev, et seda mõtet teostada ja ellu viia, kuid ma siiski kaalun seda ja mingi niii kuradi suur tahtmine on seda teha. See teeks halba, kõigile, nii mulle, kui mu lähedastele. Miks ma siis lihtsalt ei suuda seda mõtet peast heita ja lihtsalt lasta sellel sinna paika jääda. Aga vb ma peangi riskima. Äkki sa siis mõistad. Ma kahtlen selles, võimalik, et ma siis mõistan ise, miks mu peas praegu sellised ennast hävitavad mõtted liiguvad. Muidugi ei ole sa seda väärt, mitte keegi pole. Aga oma mõtet vastu ei saa nagu ka tunnete vastu.

Aga tõesti, keda see enam huvitab. NEELA ALLA !

Pidu läks isegi korda vb. Ma ei tea seda, ma ei oska kommenteerida. Välja arvatud kõik isiklikud probleemid. Aga samas olid need probleemid head ka, sest nende lahendamise juures olin ma õnnelik. Õnnelik, et sa mind kallistasid. Ma tahan nii kuradi palju, aga ei saa seda. See on vastik, et mulle ei piisa sellest, mis ollakse suuteline mulle pakkuma. Taas tekib tunne, et ma olen ise kõiges süüdi ja ise kõik valesti teinud. Hoolimisest on vähe, ma tahan midagi sellist, mille tähendust ma isegi ei tea. Tõsi, ma olen alles 16. Kogu elu on ees. Lollus on soovida õnne praegu, kui ma pean veel nii kaua aastaid elama. Elu oleks igav ilma raskusteta, aga samas olen ma neist raskustest tüdinud, sest need tunduvad nii kuradi ületamatud. Ma vajan, et keegi oleks mulle toeks, aitaks mul kõik need probleemid lahendada ja mured unustada. Ma olen liiga nõrk. Liiga nõrk selleks, et lahti lasta. Lahti lasta, sellest, keda mul kunagi olnudki ei ole. Ma hoolin, liiga palju kui tahaks. Ma kiindusin ja ei saa enam lahti. Ma olen eluaeg seda enda juures vihanud, et ma kiindun nendesse, kellesse ma ei tohiks. Kõik läks jälle veits valesti.

Ma arvan, et ma muutun varsti tunnete suhtes immuunseks. Matemaatikas on ikka nii, et kaks miinust annavad kokku plussi. Siis see tähendab ju, et kui kaks korda haiget saad, siis peaks õnnelikuks saama järsku. :d Mina arvan, et kui nii mitu korda haiget saad, siis varsti ei tunne enam midagi. Ei luba endal tunda. Ei taha tunda. Kardad tunda. Olen kaotanud usu iseendasse, teistesse ja maailma ilusaimasse tundesse- ARMASTUSSE!

Ma ei tea kuhu ta kadus. See päikesekiireke tuhmus. Ma igatsen teda. Tõsiselt igatsen. Ma mäletan seda, kui suutsin kõik naerma panna ja kõigile positiivsust süstida, ise positiivne olla. Nüüd on see Siki jäljetult kadunud.

Kui keegi ta üles leiab, siis ... ma ei tea, tehke mis tahate temaga.

A muideks, ma sain jälle haiget.

Aga see pole ju mingi uudis enam.

Tänase päeva pärliks on kohe kindlasti see, et meil käis koolis Contra ja naerda sai kõvasti. Uskumatult andekas inimene. Kuigi ma ei tea, kes aga keegi, kes mu tuju tahtis tõsta palus Contral ka minust ühe luuletuse luuletada ja seda ta tegigi, kuigi ma ei mäleta kuidas see kõlas.

Tuju oleks vaja tõsta küll. Mu elu on sasipundar. Keegi võiks tulla ja selle lahti harutada, sest mul endal pole enam selleks jaksu. Pisarad tekivad silma juba lihtsalt mõtlemisest.

See tüdruk ei teadnud, milline maailma olla võib.

Väljas on nii ilus, et ei oskagi nagu millegi üle nuriseda.

Ainuke värk, et ma õppisin niii hullult keemiat, et halb hakkab ja õpetaja ei jätnudki mulle tööd. Hallelluuja.

Tsekige mu teist blogi ka http://sikifotod.blogspot.com/

Ilusat kevadet, see suvi ei ole ka enam kaugel.

Tsauki.

Teie Siki.

xoxo

Igatsedes suve !

Ma hakkan avastama kodus olemise võlu. See tuleb alati siis, kui need kutid kellega sai veedetud maailma parim suvi, meile külla tulevad. Nii hea on meenutada ja tunda, et kui isegi mingi miljon aastat pole suhelnud, siis neid ikkagi siiralt huvitab see, et kuidas meil läheb. See on lihtsalt super tunne. Hea on kellgagi rääkida ja isegi teie naljad on jube vahvad. Jah, kodus on hea ! ;*

Kõik mured ka ununevad, nii mustika-maasika toormoos on praegu kõik. Ma umbes nagu väga ei tahagi kodust enam tagasi lähtele minna. Mulle meeldib kui kõik hästi ja ma ei pea millegi pärast muretsema.

KAHETSEN KÕIKE !

Ilm on niiii meeletult ilus, aga tuju ei taha kuidagi paremaks minna. Ma vajan motivatsiooni kommi, kilode kaupa lihtsalt. Ma ei kujuta ette kust ma saan seda. Kui kellegil on odavalt ära anda, siis ootan huviga pakkumisi.

Pea valutab. Tunnen ennast nii kasutu ja jõuetuna. Nii vastik on see, kui ma ei saa teha seda mida armastan lihtsalt sellepärast, et see teeks mulle haiget. Ma vihkan arste ja haigusi. Lihtsalt vihkan. Ma ei taha haige olla. Tõesti ei taha. Ma ei saa mitte midagi normaalselt teha. Lihtsalt selline väsimus on kohe, kui ennast korragi liigutan. Vastikvastikvastik. Tahaks rõõmus olla, aga alati on miski, mis seda segab. Väga ei ole rõõmus ju, kui pea lõhub otsas niimoodi, et tahaks otsast ära kukkuda.

Paneks kummikud jalga ja läheks vallutaks lihtsalt mõned porilombid. Ma ei tea miks, aga alati tõmbab selline lapsik käitumine mul täiega pinged alla. Lihtsalt nagu maailm muutub paremaks. Rämehea oleks olla siis. :)

Tsauki.

xoxo.

Ma ei oska siia midagi kirjutada, sest kui ma kirjutaks tunduks ma jälle kõigile räme emo. Aga ausalt ma pole süüdi selles, et minu jaoks õnn ära keelatud on. Võimalik, et ma ise ei lase seda endale ligi.

Selle aasta kevad ei tule teisiti, tuleb samamoodi nagu alati. :(

Elada ühe mulli sees, teada, et kõik on koguaeg korras ja miski, ei saa mulle haiget teha. Tunda end kaitstuna, seda ma tahaks. Turvatunnet. Ma tahaks, et miski ei saaks mulle haiget teha ja, et mina ei saaks miskit ära rikkuda, ega kellelegi haiget teha. Ma tahaks, et ma saaks aega tagasi kerida. Ma ei taha auslt öelda, kuhu ma selle aja keriks, sest ma tean, et see teeks inimestele haiget. Teeks haiget, et ma tahaksin aega kerida sinna , kus neid mu elus ei olnud. Mu elu on raamat, ainult ei ma kirjutan kõik need peatükid ise. Just selliseks nagu ma õige arvan olevat. Kindlasti on need peatükid valed, enamikel juhtudel. Ma kirjutan väga valesid asju, väga valedes kohtades. Ma tahaks, et mul oleks tiivad. Kui palju ma olen seda tahtnud. Et ma saaks lihtsalt ära lennata, et ma saaks olla lihtsalt mingi ingel või superkangelane, kes muudab kõik korda. Lihtsalt, niii lihtsalt saaks kõik korda. Kõikide jaoks. Elu oleks just nii nagu peaks olema, ma ausõna jõuaks igale poole. Ilusad unistused. Praegu muudan ma hea asemel kõik halvaks. Olen nagu maapealne kurat. Tahan head, aga see kõik on halb, mis ma teen. See kõik on mõttetu, väärtusetu.

Alkohol teeb imesid.

_______________________________________________________

Väike tüdrukuke küsib ema käest, et mis on armastus. Ema mõtleb ja vastab, see kui sa mõtled selle inimesele igal sekundil ja ootad millal ta sulle mingisugustki tähelepanu pöörab. Tüdrukuke muutub tõsiseks ja vastab oma emale silma vaadates, oma suurte ülemeelikute silmadega, et ta on siis vist armunud. "Ei, kullake nii noorelt ei saa armastada", ning suudleb oma lapsukest laubale, soovides head ööd. Tüdrukukese silmad vajuvad raskeks ja vaevalt kuuldavalt kostub lauseke" Viskaks ta mind ometi lumepalligagi" ja tema mõtted rändavad une-mati maale.

Tired of it all.

Kõik ajab nii närvi. Mitte kuskil pole hea. Lähtel on ühed probleemid ja kodus teised. Kõik ajavad mind nii endast välja. Kõik ajavad mind niiii krdi kettasse. Ma tahaks karjuda, lõhkuda, nutta, naerda. Kõike ühel ajal. Tahaks olla kurb ja vihane ja rõõmus ja õnnelik samaaegselt.

Ma ei saa sinust aru. Ma peaksin sind armastama sellisena nagu sa oled, kuid ma ei suuda. Su käitumine ajab mind nii ketasse. Kuidas üldse üks noor neiu võib niimoodi käituda ja mängida. Miks sa arvad, et saad täna oma välimusele kõik mis sa tahad, miks sa arvad, et sulle on see lubatud. Miks sa seda kõike teed. Miks ma sind alati kaitsen, kuigi tean, et sa oledki täpselt selline nagu nad räägivad. Miks ma püüan sind teha paremaks teiste silmis, kui sa oled. Miks sa lihtsalt ei võiks olla teistsugune??????????????????????

Üleüldse, mis krdi õiguse te kõik endale võtate, kui arvate, et teate minust paremini, mis ma tegema peaks ja kuidas käituma. Te ei tea mitte midagi. See pole niii lihtne. Teie jaoks on, aga minu jaoks mitte. Kuidas ma peaksin lihtsalt ühel hetkel lõpetama hoolimise??

Miks ma lihtsalt ei oska kunagi kellelegi haiget teha ja teen sellega endale haiget ??