Elada ühe mulli sees, teada, et kõik on koguaeg korras ja miski, ei saa mulle haiget teha. Tunda end kaitstuna, seda ma tahaks. Turvatunnet. Ma tahaks, et miski ei saaks mulle haiget teha ja, et mina ei saaks miskit ära rikkuda, ega kellelegi haiget teha. Ma tahaks, et ma saaks aega tagasi kerida. Ma ei taha auslt öelda, kuhu ma selle aja keriks, sest ma tean, et see teeks inimestele haiget. Teeks haiget, et ma tahaksin aega kerida sinna , kus neid mu elus ei olnud. Mu elu on raamat, ainult ei ma kirjutan kõik need peatükid ise. Just selliseks nagu ma õige arvan olevat. Kindlasti on need peatükid valed, enamikel juhtudel. Ma kirjutan väga valesid asju, väga valedes kohtades. Ma tahaks, et mul oleks tiivad. Kui palju ma olen seda tahtnud. Et ma saaks lihtsalt ära lennata, et ma saaks olla lihtsalt mingi ingel või superkangelane, kes muudab kõik korda. Lihtsalt, niii lihtsalt saaks kõik korda. Kõikide jaoks. Elu oleks just nii nagu peaks olema, ma ausõna jõuaks igale poole. Ilusad unistused. Praegu muudan ma hea asemel kõik halvaks. Olen nagu maapealne kurat. Tahan head, aga see kõik on halb, mis ma teen. See kõik on mõttetu, väärtusetu.

Alkohol teeb imesid.

_______________________________________________________

Väike tüdrukuke küsib ema käest, et mis on armastus. Ema mõtleb ja vastab, see kui sa mõtled selle inimesele igal sekundil ja ootad millal ta sulle mingisugustki tähelepanu pöörab. Tüdrukuke muutub tõsiseks ja vastab oma emale silma vaadates, oma suurte ülemeelikute silmadega, et ta on siis vist armunud. "Ei, kullake nii noorelt ei saa armastada", ning suudleb oma lapsukest laubale, soovides head ööd. Tüdrukukese silmad vajuvad raskeks ja vaevalt kuuldavalt kostub lauseke" Viskaks ta mind ometi lumepalligagi" ja tema mõtted rändavad une-mati maale.