Pidu läks isegi korda vb. Ma ei tea seda, ma ei oska kommenteerida. Välja arvatud kõik isiklikud probleemid. Aga samas olid need probleemid head ka, sest nende lahendamise juures olin ma õnnelik. Õnnelik, et sa mind kallistasid. Ma tahan nii kuradi palju, aga ei saa seda. See on vastik, et mulle ei piisa sellest, mis ollakse suuteline mulle pakkuma. Taas tekib tunne, et ma olen ise kõiges süüdi ja ise kõik valesti teinud. Hoolimisest on vähe, ma tahan midagi sellist, mille tähendust ma isegi ei tea. Tõsi, ma olen alles 16. Kogu elu on ees. Lollus on soovida õnne praegu, kui ma pean veel nii kaua aastaid elama. Elu oleks igav ilma raskusteta, aga samas olen ma neist raskustest tüdinud, sest need tunduvad nii kuradi ületamatud. Ma vajan, et keegi oleks mulle toeks, aitaks mul kõik need probleemid lahendada ja mured unustada. Ma olen liiga nõrk. Liiga nõrk selleks, et lahti lasta. Lahti lasta, sellest, keda mul kunagi olnudki ei ole. Ma hoolin, liiga palju kui tahaks. Ma kiindusin ja ei saa enam lahti. Ma olen eluaeg seda enda juures vihanud, et ma kiindun nendesse, kellesse ma ei tohiks. Kõik läks jälle veits valesti.

Ma arvan, et ma muutun varsti tunnete suhtes immuunseks. Matemaatikas on ikka nii, et kaks miinust annavad kokku plussi. Siis see tähendab ju, et kui kaks korda haiget saad, siis peaks õnnelikuks saama järsku. :d Mina arvan, et kui nii mitu korda haiget saad, siis varsti ei tunne enam midagi. Ei luba endal tunda. Ei taha tunda. Kardad tunda. Olen kaotanud usu iseendasse, teistesse ja maailma ilusaimasse tundesse- ARMASTUSSE!