Niisiis on täna 25.aprillil minu sisteri 18. sünnipäev.

Selle postituse ma tglt tahangi talle pühendada ja kirjutada, kui palju temas tglt on seda, mida igaüks ei näe.

Siret.

Sündis täpselt aasta ja 35 päeva enne mind. Imelik mõelda, et ta elas aasta ilma minuta. Sünnist saadik oleme me lihtsalt koguaeg koos olnud. Koguaeg ninapidi koos, nagu kokku liimitud. Mitte nagu lihtsalt õed, vaid nagu kaksikud. Väiksena saime hakkama ikka korralike lollustega ja pahandustega. Muidugi, me kaklesime ka. Ikka päris kõvasti kaklesime, vahest isegi niisama nalja pärast. Meil sai õigupoolest alati nalja. Koos oleme teinud kõike ja ületanud kõik raskused. Isegi minu raskest pubeka east saime koos üle. Ma ei tea, kuidas sa selle ära talusid, aga kuidagi moodi talusid. Ilma Sinuta ma poleks see, kes ma praegu olen. Ma arvan, et ilma Sinuta poleks ma üldse mitte keegi, ega poleks mitte kuhugile jõudnud. Päris paljud inimesed ei näe seda, kes sa tegelikult oled ja teevad vaid pinnapealseid järeldusi. Vähe on tegelikult inimesi, kes tegelikult viitsivad nii palju vaeva näha ja aega kulutada selleks, et sind tundma õppida. Peaaegu, et juba 17 aastat oleme me koos olnud ja pean tunnistama, et vahest ei mõista isegi mina seda, miks sa käitud nii nagu käitud. Aga sellegipoolest olen ma alati valmis sinu eest välja astuma ja sind kaitsma nii nagu saan. Olen seda vist isegi piisavalt tõestanud.

Mitte miski siin maailmas ei suudaks lõhkuda seda, mis asi meie kahe vahel on. See on midagi sellist, mida palja silmaga ei näe ja käega katsuda ei saa, midagi sellist millel pole nime. Üksteise mõistmine ilma sõnadeta. Nii paljud küsivad, et kuidas me nii hästi läbi saame. Me tülitseme kll, aga me saame nendest tülidest alati üle. Me ei suudagi nagu tülis olla. Möliseme üksteisega ja järgmisel hetkel oleme juba jälle sõpad. Ja see, kui sa näed, et mul on midagi lihtsalt rämehalvasti ja poodi lähed ja mulle sokolaadi ostad, lihtsalt sellepärast, et sa tead, et see parandab mu tuju, see läheb südamesse. Me vist ei ütle kunagi üksteisele, et kallis oled vms, aga samas see on nii loomulik, seda nagu ei peagi ütlema. Vahest piisab pilgust ja ma tean, mida sa mõtled.

Lihtsalt, need sõnad ei ütle mitte midagi, sa tead mis teema meil sinuga on eks :d, ja muu polegi oluline. Aga lihtsalt ma mõtlesin, et kui ma ei saa midagi paremat sulle sünkariks teha, siis ehk sellest piisab.

Imelik mõelda, et sa oled juba 18.

Aga olgu musi, naudi oma päeva. (L)