If there ever comes a day when we can't be together keep me in your heart, I'll stay there forever!

Just praegu facebookis Mariga avastasin, kui väga ma vihkan seda, et ma saan temaga ainult niimoodi rääkida ja et ta nii kuradi kaugel on ning ma pole teda nii ammu näinud. Sa tead ise tibu, kui väga ma Sind igatsen. See eemalolek pole üldse nii kerge. Tahaks praegu Sinu tuppa tulla ja seal kas või tududa nii kaua kuni sa arvutis oled. :) Meeletult hea on see, et ükskõik, kui pikk vahe meie suhtlemisele jääb, siis see kunagi ei muutu. Täpselt sama lihtne on rääkida nagu alati! I just miss you! 

No oled ikka armas küll mulle! :)

Muidu on kõik üldjoontes endiselt hästi. Väike hirm on, aga peab riskima. Ma loodan kõige paremat ja see laupäeva öine jutuajamine andis palju juurde. Eriti andis lootust juurde. Lihtsalt mu sisetunne ütleb, et sellest võib midagi ilusat tulla. Ma tahaks seda, väga! :) 

Koolist on pisike väsimus ja kodus tahaks rohkem aega veeta. Venna kasvab iga päevaga suuremaks ja kui ma koju lähen, siis ta ripub ainult minu küljes. Emme ütles, et ega keegi teine talle enam musi teha ei või, sest ta on suur poiss ja suuri poisse ei tohi musitada, aga mingil viisil mul ta veel lubab ennast musitada. 

Muideks, mis on eriti positiivne, siis mu tulevikuplaanid hakkavad ilmet võtma. Ma polegi enam nii segaduses ja plaanideta. Peale selle ühtivad need plaanid imekombel Triinu omadega. Mäletan, kui me alagul nii erinevad olime ja nüüd ajaga oleme sarnasemaks muutnud. Isegi mõningad väärtushinnangud ühtivad ja huvid. Küllap see nii lähebki, kui koos elada. :) Aga see kõik on ainult positiivne. 

Ma tean, et ma ei naerata viimasel ajal ja tundun tõsisena. Asi pole tegelikult üldse halvasti. Ainult meeletu köha käib päris ajudele ja pea pidevalt valutab. Pole seda haiguse pisikut veel enda seest välja saanud. Aga ma üritan ja võtan ilusasti neid rohte, mis emme mulle kaasa pakkis. Homme lähen ilmselt trenni ka juba, kuigi väga ei tohiks, aga noo kaua sa ikka jõuad tühja istuda. 

Avatasin, et mõned meeletult negatiivsed asjad võivad lõppude lõpuks positiivselt mõjuda ja nii ilmselt ongi hetkel. See kõik, mis paar nädalat tagasi juhtus, muutis minus palju. Sain aru ja mõistsin. Õppisin enda vigadest ja üritan neid parandada. Ma ei saa iseennast muuta, aga ma saan muuta seda, kuidas ma asju näen. Ja ma arvan, et ma olen õigel teel. Juba tundubki, et naeratada on lihtne ja see pole enam üldse pingutatud! :) 

Mõned pildid Andre sünnipäevast ka. 

Teie positiivne Siki! :)

Noo enne sõime ikka koogi ära ja siis salatit. :D

Natu teistmoodi oleks.

Meeletult väärtuslikud! :)

Erksiga ikka pilti ka nagu harjumuseks saanud.

Kutil lihtsalt vedas.

I'll stand by!

No ta on ka armas! :)

Pildipost.

Teen nüüd selle pildipostituse ära viimase kuu sündmuste kohta! :)

Esimesel septembril olime siis kõik viksid ja viisakad. Siiski abituriendid nüüd ju. :)

Meie viimane esimene tõesti!

Natu kahju on, sest venna mul alles läks gümnaasiumisse ja mina pean sealt varsti ära minema. Ei taha selle peale mõeldagi, et ma ei näe teda enam nii tihti. :(

Siis otsustasime hoopis keset nädalat oma viimast gümnaasiumi aastat tähistada.

Piro, Shooters, Illukas ja CT! Õhtu parimate inimestega. :)

Ja siis saime rebaseid kiusata.

Minu rebasteks olid siis Lauri ja Mardo. Noo natukene ikka kiusasin neid, kuid üldjuhul said nad suht leebet retsi.

Õhtul esinesid rebased meile ülistuslauludega.

Seejärel andsid vande ja nüüd ongi neist saanud täieõiguslikud gümnasistid.

Siis sai üks korralik pidu maha peetud meie rebaste auks.

Kes olid kohal, need teavad täpselt, kuidas kus ja mis. Pidu oli igatahes haigelt hea.

Mu armas venna!

See Erks on ikka päris heaks sõbraks saanud. Me oleme Barbie ja Ken siiski :d :d. 

Siis käisime DTS-iga pildistamas.

Olime ilusad, naersime ja lollitasime.

Lõpptulemusega võib siiski rahule jääda! :)

Ta on mul ikka nii armas! :)

Ja tema on ka niiiii armas! :)

Meil on koos hea! :)

:)

Õhtu lõpetasime auto käima lükkamisega. Meeldejääv ja tore.

Lisaks olen suutnud vahepeal ka Puurmanis Kaidal külas käia ja Erki autot lükata. Õues olen ka palju käinud. Eile tegime vennaga jalutuskäigu ja rääkisime nii nagu pole ammu juba rääkinud. Hiljem jalutasin Marekiga ja sain oma ellu palju uut, mille peale mõelda. Ta ikka suudab panna mind keskenduma nendele asjadele, mis on tähtsad. Tore on omada selliseid sõpru.
Praegu olen kodus ja täielikult positiivne, isegi kui ma nii krdi haige olen, et ainult magaks. Venna tekitas minus niiii hea ja mõnusa tunde. Emme täpselt samamoodi. Hea on olla ! :)
Saan varsti terveks! :)

Sõprus pole ainult naermine ja lõbutsemine. Vahel on see just tülitsemine, millele järgneb leppimine. Tähtis on rääkida. See parandab nii kuradi palju. Ja alla ei tohi anda. Enne tuleb proovida asjad korda saada, kui alla annad. Tuleb endast kõik anda ja pingutada, et see toimiks. 

Ma olen rahul igatahes ja õnnelik. Kuigi, koju tahaks ikka. Memmekas nagu ma olen! :)

Tänane oli hea. Aitäh tibulinnud!

TDS!

Sest meil on stabiilselt üks erimeelsus aastas! ;);) Kallis!

in the end it doesn't even matter...

Tahaks midagi lõbusat ja head kirjutada. Tahaks kirjutada, et ma olen õnnelik. Eile enne kella 8-t olingi. Minuti pealt hakkas kõik perse minema. Aga ma olen tugev ja võtan  ennast kokku. Aksepteerin seda kõike. See pole minu jaoks kerge, aga kellelegi ennast peale suruda ma ka ei saa. 

Pidu möödus hästi. Ma olen rahul. Usun, et saime hästi hakkama. Rebaste ristimine möödus ka hästi. Tore oli. Spordipäev pani jalad valutama. Üldiselt on mul koolist kopp ees ja siin olemisest. Ma tahan koju. Ma tahan Sinuga välja jalutama minna ja rääkida sellest, mis siiani rääkimata. 

Lootsin, et see viimane klass tuleb pörff. Võimalik et tulebki. Praegu tundub lootusetu. Inimesed hakkavad mu ümbert ära kaduma. Just need, kes minu jaoks tähtsad on. Ma ei taha ju tegelikult vinguda ega haliseda, aga nii on. 

Lisan õhtul pilte ka. Kõigist olnud üritustest.

Lühike!

Ja siis Siki loeb Annu blogi, mõtleb korra. Naeratab. Mõtleb uuesti ja pisar tuleb silma. Sest ma igatsen Sind! Mul pole aega. Ma ei teagi. Aga iga kord kui sa oma blogis minust kirjutad, siis mul tuleb naeratus näole! Aitäh, sa oled mulle armas!

Ma olen kuri kuidagi. Miks? Hmm, no mõningad põhjused nagu oleks. Aga ma üldse ei viitsi neist siia kirjutada, sest ma ei viitsi selgitada. 

Aga olgu, head und. Homme on rebaste ristimine. Loodab, et tuleb normaalne päev!

Cause you make me feel like I'm the only girl in your world! :)

Piupaupuh, ma ei teagi kust alustada.

Võimalik, et ma peaksin kähku selle asja südame pealt ära ütlema, mis mind painab. Nimelt tahaksin ma pöörata tähelepanu neile, kellele ma ebasümpaatne olen. Ma ei peagi kõigile meeldima. Pole seda kunagi tahtnud. Ma olen see, kes ma olen ja ma olen selle üle uhke. Teen täpselt nii nagu enda arvates õigeks pean ja arvan. Armastan ja hoian neid, kes seda on väärt. Ma tean, et olen vahel lapsik ja käitun nõmedalt. Tean, et teen vigu. Aga mind absull ei koti Sinu arvamus. Kuid kui sa tõesti nii väga tunned, et sul midagi minu kohta öelda on, siis tule ja ütle mulle näkku, äkki hakkab kergem. Ma olen tugev inimene, suudan seda taluda küll. Aga fakk, mulle käib ajudele see, et sa minu ees lipitsed ja sõbralik oled ja siis hiljem taga räägid. See on lihtsalt haige. 

Oeh, saingi jälle välja elatud ennast. Kes aru sai, et teda mõtlesin, siis tõmba tagasi eks. Mind ei koti, kes sa oled, mis sa oled ja kui õnnetu su elu on, eks! :D

Aga minu elu on praegu õnnelik. Kolmapäevast peale on  kõik nii pörffilt läinud. Mõned asjad on närvi ajanud, kuid nendest saame üle ilusasti. Eelmine kolmapäev käisime siis klubis. Alustasime lähtel peobussis, siis pirol, shooters, illukas ja lõpetasime CT-s. Selline meeletult tore õhtu, heade inimestega. Neljapäeva hommikune väsimus oli ilmselge ja päev tundus ikka kohutavalt pikk. Muu kõik on tore ja armas. No eile öösel tulnud telefonikõne suutis muidugi nii meeletult positiivseks mind muuta, et polegi rohkemat vaja. 

Kool on tavapäraselt igav ja mõttetu. Rõhutatakse seda, et eksamid tulevad ja peame pingutama. Eks me teame seda ju tegelikult ise ka. Viimasest aastast tuleb võtta kõik, mis võtta annab. Kolmapäeval ongi siis rebaste ristimine. Plaanid on paigas ja tegevused olemas. Peaks tulema igati huvitav ja tore ristimine. :) 

Praegu olen kodus ja lihtsalt naudin seda kõike. Naudin, et kõik on hästi ja issi on kodus. Ma ei teagi, kuna see kõik jälle juhtub. Järgmine nv koju ei saa, ilmselt ka mitte ülejärgmine. Jääb nagu pikaks see vahe. Aga nüüd kohe varsti tuttu ära. Homme on vanavanemate päev. Tuleb oma vanaemasid ja -isasid ikka meeles pidada. Surnuaeda küünalt ka viima!:)

It starts...

Hea ja tore on omade inimestega jälle koos olla. Pühapäeval siia sõites tuli korra isegi mõnus muie suu peale. Kaks aastat koos oldud ja osad inimesed täiesti asendamatud ja unustamatud. Ma juba olen kurb, et see viimane aasta on. Nii palju uusi ja huvitavaid inimesi on. Nimesid ja nägusid ikka kokku hästi ei suuda panna praegu veel. 

Olgu, mis on, aga koolis ma juba ei viitsi käia ja mõtted on tegelikult juba kevades. Jätaks talve vahele vist. Muidugi kevadega tuleb ju väike paanika ka, et kuhu ja mida edasi. Mõtted on olemas, aga ei tea, kas see on ikka see. 

Midagi südames jubedalt kripeldab. Kuigi ma olen õnnelik. Võimalik, et ma olen liiga õnnelik, et see muudab lausa kurvaks. Miski on lihtsalt puudu. Ilmselt see viimane nädalavahetus pani mõtlema. Need mõtted keerlevad siiani peas, aga ma saan hakkama nendega. Nii kahju on lihtsalt, kui ühel hetkel hakkad juba lootma ja arvad, et kõik on pörff ja teisel hetkel on kõik jälle tavaline. :) Aga tavaline on ka hea. Vist! :)

Musimops!

Elukaaslane! :)

Oma nunnudega :D

Lemmik!

„Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes neid märkavad, on tähed teejuhiks.

 Teistele on nad lihtsalt tulukesed.” Antoine De Saint-Exupéry „Väike Prints”

Raske on  kooli minna, sest sina jääd siia. Nüüd kui see tundub õige olevat. Aga mul oli tore suvelõpp. Homme olen tööl, aga ilmselt saab see suvi ikkagi ilusasti ära saadetud. Ikka peoga! :)