Mäletan, kui ma väike olin. See sama kiik, see sama maja, see sama saun ja see sama kuur. Aga kõik tundusid poole suuremad siis. Kuid tunded siis olid juba sama suured kui praegu. Ma armastasin seda kohta ja armastan siiani. Koht, kus ma tunnen, ennast hästi. Sisemine rahulolu.

Täna sellel kiigul kiikudes meenusid mul oma enda mõtted, kuid ma mõtlesin neid 10 aastat tagasi. Ma mõtlesin, et kui ma suureks kasvan, siis ma teen kiiguga niii suure hoo, et ma suudan neid oksi puudutada ja võimalik, et ma suudan isegi pilvi siis puudutada. Tuul sasis mu juukseid ja siis meenus mulle see, kuidas vanaema pesu pesi. See pesuvahendi lõhn, mis täitis kogu õue. Pesu pesemine ei ole vanaema juures ju üldse nii lihtne kui kodus. Seal peab vett ämbriga kaevust tooma ja selle kõige pealt soojaks ajama ja nii edasi. Aga samas see kõik tundub nii eriline ja nii teistsuguselt hea. Järgmisel hetkel on mu silme ees see, kuidas me õega väiksena kapsast tampisime. Ise olime täiega tillukesed, aga mitte miski ei olnud piisavalt raske, et seda mitte teha. Kõik need hetked, mis me maal vanaema pool veetnud oleme. Igal sügisel panime kartult ning riisusime lehti. Igal suvel veetsime oma aja seal, mängisime lakas. Tegime onne ja käisime metsas. Möllasime puukuuris. Võisime tundideks ära kaduda ja keegi ei teadnud, kus me oleme. Samas ei muretsenud ka mitte keegi, sest me tulime alati tagasi. See lihtsalt oli nii.

Ja siis see vana maja. Vaatad seda ja mõtled, kui hädasti see vajaks remonti. Aga mina vaatan seda ja mõtlen, kui ilus see on just niimoodi nagu ta on. Kulunud värk ja täpselt sellised aknad nagu peab. Uks just täpselt seda õiget pruuni värvi. Kõik nii nagu peab. See on rahulolu.

Ma hakkan suureks kasvama, kuid on üks koht, kus ma tunnen ennast alati väikese lapsena ja jään ka tundma. See on minu vanaema kodu, Tuuri külas.