Mina olen nüüd küll nii kurb, kui kurb olla saab. Võimalik, et ma olen tõesti niiii väga teistest erinev, et mu maailmapilt on nii erinev, et ongi raske mõista, miks ma selline olen. Ma olen lihtsalt räme kurb, et nüüd siit minema pean. See ühikas, see vana ja kole maja. Teate, siia jääb kogu mu 10.klassi mälestused ja mul on selline tunne nagu need lammutatakse koos selle majaga maha. Ma tean, et on absurdne nii mõelda, aga ma ei saa midagi parata, ma lihtsalt mõtlen nii. Ja see muudab mind jube kurvaks.

Teine asi mis mind jube kurvaks muudab on see, et ma ei näe enam oma Mari't niii palju kui ma tahaksin. Kõik räägivad mingist sellisest asjast, et see on ainult kuu aega nii juu, aga ei ole. Täpsustan seda, et see on neli kuud niimoodi. Niisiis saatsingi raske südamega selle tsiki ära täna. Pisarad voolamas nagu ma ei näeks teda enam üldse. Aga teate, kui keegi ronib nii südamesse nagu see tüdruk mulle ronis, siis ongi jube raske ühel hetkel lihtsalt enam mitte temaga koos poes käia, või sokolaadi täis suuga rääkida, või siis kiisu-miisu... Õhh, ma igatsen Sind. Kui sina siin oleks, siis ma ei peaks juba mingi kuradi ma ei tea mitmendat tundi üksi oma toas istuma, vahelduva eduga nutma ja mingeid kuradi vanu pilte vahtima nagu päris tõsiselt tuleks maailma lõpp. Sa ei lubaks mul nii teha, sa teeks mulle kalli, ütleks, et lähme õue ja siis me lähekski. Teeks nalja, lammutaks midagi ära, peksaks mingeid puid või midagi. Tüdruk, sa oled asendamatu ! (L)

Ma Armastan Sind !