Ilm on niiii meeletult ilus, aga tuju ei taha kuidagi paremaks minna. Ma vajan motivatsiooni kommi, kilode kaupa lihtsalt. Ma ei kujuta ette kust ma saan seda. Kui kellegil on odavalt ära anda, siis ootan huviga pakkumisi.

Pea valutab. Tunnen ennast nii kasutu ja jõuetuna. Nii vastik on see, kui ma ei saa teha seda mida armastan lihtsalt sellepärast, et see teeks mulle haiget. Ma vihkan arste ja haigusi. Lihtsalt vihkan. Ma ei taha haige olla. Tõesti ei taha. Ma ei saa mitte midagi normaalselt teha. Lihtsalt selline väsimus on kohe, kui ennast korragi liigutan. Vastikvastikvastik. Tahaks rõõmus olla, aga alati on miski, mis seda segab. Väga ei ole rõõmus ju, kui pea lõhub otsas niimoodi, et tahaks otsast ära kukkuda.

Paneks kummikud jalga ja läheks vallutaks lihtsalt mõned porilombid. Ma ei tea miks, aga alati tõmbab selline lapsik käitumine mul täiega pinged alla. Lihtsalt nagu maailm muutub paremaks. Rämehea oleks olla siis. :)

Tsauki.

xoxo.