B-day girl.
Tglt oleks mul hästi palju kirjutada, aga ma olen liiiiiga väsinud. :)
Igatahes, aitäh kõigile kes õnne soovisid.
Eraldi ma tooks välja oma hullud klassikaaslased. Lisaks veel Kaarli, kes lihtsalt niimoodi üllatas mind täna. Cäroli, kes on lihtsalt suurepäraselt kallis. Andry ka , sest temaga on alati nii hea. Annu, sest ta on kll vahest mul niii rumal, aga tuleb minuga välja ja käib minuga igal pool kus ma tahan.
Plusss veeel kõik teised ja tuba nr 15 tüdrukud ! (L)
Ma armastan teid ja kirjutan kunagi isegi sellest, et mu sünnipäev kestis pm 5 päeva ja kui fun oli. :=)
Teie Siki,
xoxo. :)

Tahad head, aga välja kukub nii nagu alati!

Teate, olek on praegu üldkokkuvõtte halb.
Saatsin just kõik oma külalised ära. Minu parimad sõbrad, ilmselt ei saavuta keegi mitte kunagi sellist usaldust nagu nemad minu jaoks saavutanud on. Lihtsalt ülekõige.
Kuid miks halb on? Ilmselgelt liiga palju alkoholi ja teadmine, et ma pean homme kell 10 tantsuplatsin tantsu vihtuma. Ja mis kõige hullem, ma suutsin teha taaskord midagi, mida ma poleks kunagi teha tahtnud. See, mis poleks mul mõttes olnud. Rikkusin kõik ära. 9 aastat sõprust tundus hetkeks kadunud, lihtsalt mingite mõttetute sõnade pärast, mida poleks pidanud olemagi. Ma vihkan ennast, et ma ei oska oma muret paremini sõnastada ja Sind sellepärast solvasin. Ma vihkan, et ei suuda suud kinni pidada.
Ma armastan teid kõiki, nii nagu te oleks mu vennad ja õed. Ma armastan teid, sest te olete minu jaoks olulised. Ma muretsen teie pärast ja see on loogiline, isegi kui ma tean, et teil hästi on ma muretsen ikkagi.
Üldjoontes oli mu sünnipäev super, kuid ma ise suutsin jälle kõik perse keerata.
Teie Siki !
xoxo.

Pisike Andry mul. ;*

Siki, says:
ära muretse, ega umbrohi ei hävine :D
niiet ei sure ma kuskile :D
Andryjou. says:
Psh . :D
Seda ma kardangi, et umbrohi ei hävine .
Aga delikaatsed lilled... need on õrnad .

Tee mis tahad, aga see poiss oskab öelda neid sõnu, neid õigeid !
Ülivägapaljukallisoled! (L)

Teate, just praegu otsustasin, et ma tahan oma blogile uut kujundust. Tahan mingeid värve. Tahan oma ellu ka värve. Suvi tuleb, pruuniks tahaks ka saada.
Igatahes, kodus on mõnus aga samas ma juba tunnen igatsust kõige järgi, mis Lähtel on. Ma ei tea, Margus tahtis midagi lugeda, sp ma kirjutangi.
Igatahes mu sünnipäev on nelja päeva pärast. Ma isegi ei tea, miks ma iga aasta oma sünnipäeva niii väga ootan. See pole ju midagi erilist. Veel enam, see aasta saan ma 17. Kõige mõttetum vanus ever ju. Aga samas ei saa ükski aasta mööduda ilma minu sünnipäeva tähistamiseta. See aasta ma ootan seda kuidagi eriti kohe. Algab ikkagi viimane aasta alaealisena. Võimalik, et viimane aasta lapsepõlve ja siis peab suureks kasvama. Ma isegi ei tea, mis värk selle vanusega on. Ega sa ei saa ju siis tglt suureks, kui 18 saad. Aga samas rõhutatakse seda nii väga. Sa oled juba 18- täiskasvanu, mõistus peaks ju peas olema. Mis vahet sel vanusel on, mõistus võib peas olla juba mõnel 13 aastasel ja samas mõnel 25 aastasel ei ole seda ikkagi. Niiet mitte mingit vahet ei ole, aga samas tunne on ikkagi, et nüüd oleks aeg suureks kasvada ja oma tuleviku peale mõtlema hakata.
Pildistasin täna pilvi, suve tunne tuli peale. Samas ma ei teagi enam, kui väga ma seda suve tahan. Samas ma tean, et see läheb kiiresti mööda ja ma tglt hullult vajan seda suve. Suve vajan selleks, et oma asjad ilusasti selgeks mõelda ja aru saada, mida ma tegelikult tahan.:)
Teie Siki.
xoxo

Sõber on keegi, kes laulab sulle su südamelaulu, siis kui sa ise oled selle unustanud. ;*

Istun siin meedia klassis ja surun pisaraid alla. Meenutan seda aega, kui ma siin esimest korda istusin. Tegelikult ei tundnudki ma siis veel kedagi. Kõik oli nii uus ja huvitav. Tegelikult ei ole selles ju üldse kaua aega möödas, alla aasta aja tagasi oli see kõik. Nii imelik on mõelda, et siis ei tundud ma nt Karolit ja Keni, kes praegu nendes uutes arvutites istuvad, mida ka siis ei olnud. Või seda tobukest Felixit, keda ma järgmine aasta enam nii tihti ei näegi. Nii paljud asjad on muutunud. Ma võin käsi südamel öelda, et olen siit kaasa saanud niiii palju häid inimesi ja kogemusi. Ma olen õnnelik. Lugesin just enne seda postitust :

Wednesday, September 1, 2010

Mulle ei meeldi siin , mkm , üldse mitte. Teate see on nii nõme, kui sa oled harjunud ühtede inimestega ja nüüd pead lihtsalt uutega harjuma. See käib mulle närvidele, et ma mitte kedagi ei tea ja mitte kellestki midagi ei tea. Ma igatsen teid mu kullatibud, teiega oli nii hea. Ma tunnen ennast siin halvasti, tõrjutuna. Või noh ma nagu ei sobi siia. Vastik on olla. Ma igatahes lähen nüüd ja vaatan, et mis Siret Kaarli toas teeb, nagu jube igav on ühikas. Jeah , ÜHIKAROTT olen nüüd ! Teate, REBANE ka veel lisaks.

See kõik oli siis, nüüd võiksin ma kirjutada siia vot niimoodi:

Ma armastan seda kohta. Teate, kui raske on ära minna kolmeks kuuks sellest kohast ja nende inimeste juurest, kellega niii kähku harjud. Ma olen õnnelik, et teid tundma olen õppinud ja teist mu sõbrad on saanud. Ma hakkan teid igatsema. Teiega on nii hea koos olla. Ma tunnen ennast siin hästi, turvaliselt. See on just see koht, kus ma peaksingi olema ja suureks kasvama. Kurb on siit ära minna , kuid ma tean, et tulen järgmisel sügisel tagasi. Ühikaelu on üks parimaid asju, mid minuga juhtunud on. Teate, järgmisest aastast olen ma ikkagi ÜHIKAROTT, aga kohe kindlasti ei ole ma enam rebane!

No vot, nüüd te näete muutust. Aga tõesti, see aasta hakkab kohe lõppema. Mis ma siis korda olen saatnud sel kooliaastal. Ma ei saaks öelda, et see kõik oligi nii ilus ja tore. Kohe kindlasti mitte, kuid nagu ma ütlesin, õppisin ma sellest aastast midagi väga olulist ja see oli see, et koos sõpradega on kõik raskused ületatavad. Siit koolist olen ma leidnud enda jaoks niii palju toetavaid ja tähtsaid inimesi, ühikarahvas on minu jaoks nagu pere, kes koguaeg aitavad ja toeks on. Teate, mis on naljakas, mu südames on niiii palju uusi sõpru ja nad mitte keegi ei kurda, et neil oleks seal kitsas. Selle aasta jooksul on mu elu mõjutanud ja muutnud paljud inimesed, nii ühel kui ka teisel moel. Mõningad inimesed olen ma kaotanud, teised leidnud, ühe isegi korraks kaotasin ja leidsin ta uuesti. Kuid üks asi on kindel, mis ma võin öelda, ma ei kahetse mitte midagi. Isegi, kui ma tegin midagi valesti, siis ma arvan, et see oli just see, mida ma tol hetkel teha tahtsin. Võimalik, et ma peaksin vabandama paljude asjade eest ja öeldud sõnade eest, kuid vabandused ei muudaks enam midagi.

Lisaks kõigele õppisin ma meeletult iseseisvust. Triinu ütles mulle eile, et ma ei saa kogu elu hea inimene olla ja pean selle kesta endale ümber kasvatama. See on tõsi, üks hetk pean ma iseendast ka hoolima hakkama ja tegema nii nagu mulle parem on. Aga hetkel ma ei mõtle selle peale. Ma tean, et mu sõbrad on alati olemas, aga nad ei saa mulle lapsehoidjat mängida ja mind kaitsta kõikide asjade eest. Ma pean oma vead ise tegema ja nendest õppima. Ma olen juba suur tüdruk juu :d . See on see, mille ma kavatsen suvel selgeks mõelda, siis kui ma siit eemal olen.

Niisiis, ma tahan tglt kohe kindlasti siin ära märkida kolm tüdrukut- need on Triinu, Gerda ja Mari-Ann. Nad teavad ise, kui suure ja olulise tähtsusega nad minu jaoks on. Kindlasti tahan ma seda ka veel öelda, et Kaarel, sina oled tegelikult parim, mis mul on. Sina oled algusest peale minuga olnud. Siin kohal tahaksin ma meenutada veel ühte postitust:

Thursday, September 2, 2010

Kaarel siinpool siis

Üritan siia masekapessa mingit päikest meelitada. Lähte 51. lend on täitsa okei ja see Sigriti pillimine oli nii ebavajalik, sest kellegil kahju minna nädalavahetuseks koju. Vot ja see on see esmamulje. Igatahes Lähte söökla köök teeb head süüa, klassikaaslased on väga suhtlusaltid ning tunnen, et tegin õige valiku.

Kaarel :P

Olgu, ma arvan, et see postitus läheb juba liiga pikaks. Kui keegi on selle ikkagi viitsinud läbi lugeda, siis aitäh Sulle ka, et sa oled viitsinud mu tegemisi jälgida. Kohe kindlasti ei jäta ma blogimist. Ja suvel annan teile siin kindlasti teada, kuidas mu läheb.

Te olete kallid, mu 51.lend.

Teie Siki !

xoxo.

Ma käin siin igapäev ja loodan, et Andry on miskit kirjtanud. Ükskõik mida, peaasi, et ma teaks kuidas Sul läheb.

Tõelised sõbrad hoolivad sinust alati ja võtavad sind sellisena nagu sa oled, mitte ei taha sind koguaeg muuta.

Ma olen mures.

Ma olen mures, sest ma ei tea enam mida arvata. Ma ei suuda uskuda, et Sinu jaoks see nii lihtne on. Sa hävitad meie sõpruse sellega, et sa nii teed. Ma ei tea, kas sa kunagi oled üldse üritanud mind mõista või põhinedki alati ainult iseenda põhimõtetel. Anna mulle andeks, aga minu jaoks on see lapsik. Kas sa tõesti ei suuda jonni jätta, seda mis ma tegin ära unustada ja andestada mulle selle, mille eest ma tegelikult ei peakski vabandust paluma ???? Tead, see on keeruline. Sest ausõna ma tahaks, et meie sõprus oleks jälle kõik sama, sest see on kõige totakam põhjus üldse, miks tülli minna. Kuid ma tunnen, et ma tõesti ei ole midagi valesti teinud. See, mis ma teen, on minu enda otsus ja valik. Iga inimene teeb oma elus need vead ise ja õpib oma vigadest. Kui ei õpi, siis teeb ta neid vigu veel ja veel ja lõpuks saab kõrvetada. Ma tean, et ka minule maksavad need vead kunagi kätte, mis ma praegu teen, kuid see ongi ju minu elu ja minu otsus. Muidugi ma hoolin sinu arvamusest ja arusaamadest aga sa ei saa oodata minult seda, et ma oma elu sinu järgi seaksin. See ei käi nii. Kui ma paluksin vabandust, siis paluksin ma vabandust selle eest, et ma olen selline nagu ma olen. Ja kui sa ei suuda mind aksepteerida sellisena, siis ei teagi ma kas meie vahel on kunagi tõelist sõprust olnud. See on kurb, sest ma ei tahaks kaotada nii väärtuslikku inimest, kui sina. Aga ma arvan, et mina olen ennast juba piisavalt palju alandanud ja alati vabandama tulnud. Mõtle, äkki oled seekord sina eksinud. Äkki oled sina ka natukene valesti mõelnud??

Tea lihtsalt seda, et see teeb mulle haiget, kui sa kohtled mind niimoodi nagu mind poleks olemas. Kuid, kui sa arvad, et nii on parem, siis olgu. Mina tahan ainult, et sinul hea oleks. Ja tead, see kõik oli ainult hetkeline, ma ei tee enam. Ma tegin, sest tundsin ennast halvasti ja oligi kõik. Kuid sa ju ei tea, sa ei küsinud, mis juhtus, et ma uuesti tegema hakkasin, sa ei küsinud, kas see aitab mind, sa ei küsinud, et mida sa minu heaks teha saaks, et ma sellest uuesti lahti saaksin. Sa ei hoolinud minu põhjustest ega põhjendustest. See teeb haiget... Kuid mina ei saa seda muuta, ma olen väsinud sellest, et ma pean alati süüdi olema, et mina pean alati vabandama. Ma ei saa vabandada selle eest, et ma pole perfektne. Ma teen vigu, aga võimalik, et see mis ma teen, on just see, mida ma sel hetkel teha tahtsin.

Nii lihtne see ongi.

Sa tead kll, et kogu see tekst on sulle mõeldud. Kui sa selle läbi loed ja mõistad ja mõtled, siis sa võid vabalt minuga uuesti suhtlema hakata, ilma vabandust palumata. Lihtsalt unustame selle, mis oli, sest enam seda ju pole. Kuid kui ka see sulle korda ei lähe, et terve see tekst on sulle kirjutatud, siis ei saa ma enam midagi muuta. Ausõna, mul pole vaja veel rohkem probleeme ja tülisid, sa tead seda !

Sinu Siki ! :)

Sa oled kallis, isegi kui sa otsutad minuga enam mitte kunagi rääkida !

The Lazy Song

Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen sellele, kui tugevana ma üritan näida, kuid kui nõrk ma tegelikult olen. Ma tahaksin alati minna kergemat teed. Ei, tegelikult enam ei taha ma maidagi. Isegi mitte kergemat teed. Ma tahaks hoopis minna tuldud teed tagasi ja teha kõik teismoodi. Olla teistmoodi inimene, olla parem ja tugevam. Ma ei taha, et teised mind mõistaksid, ma tahan iseennast mõista. Mu peas pöörlevad nii paljud küsimused, miks ma teen seda, mida ma tglt teha ei tahaks, miks ma ei suuda rõõmu tunda, miks ma muretsen alati, miks ma ei oska olla parem, miks ma ei suuda ennast muuta, miks ma ei suuda lahti lasta, miks ma praegu siin halan, kui halb mu elu ja oma uurimustööga ei tegele????? Miks ja miks. Tunnen ennast nagu väikese lapsena. Väikeste laste põhiküsimus on ikka ja alati miks, sest nad ei mõista elu. Mina ei mõista ka elu, või siis ei mõista ma iseennast. Ma olen jälle alguspunktis tagasi. Jälle selles mustas augus. Vahest suudan ma sealt niii kergesti välja ronida ja teine kord tundub sealt välja ronimine nii lihtsana. Praegu tunduvad kõik raskused ületamatud.

Tahaks vaadata ennast kõrvalt. Võimalik, et siis suudaks ma midagi endas muuta. Suudaks muuta oma ellusuhtumist. Suudaksin üle saada. Ma kõlan juba iseendale ka nagu mingi pubekas, kes lihtsalt halab kõige üle. Jah ma olengi nõrk. Allaandja, käega lööja. Ma vajan midagi, mis motiveeriks mind edasi pingutama. Aga ma olen selle unustanud. Ma olen unustanud kõik, mis vähegi mu elus nii ilus oli, et ma ei tahtnud elust loobuda. Selle, mis motiveeris mind elama õnnelikult ja suhtuma positiivselt.

Nii palju on inimesi, kellel on palju suuremad probleemid kui mul, aga nad saavad hakkama. Tulevad kõigega toime. Mina aga... lihtsalt ei jõua enam pingutada. Ma tahan kõike liiga kähku ja koheseid tulemusi, kuigi see on ju ilmselge, et neid tulemusi ei saa nii lihtsalt. Ilma pingutamata ei saavuta midagi. Ma olen lihtsalt väsinud, kõigest. Inimestest enda ümber, tahaksin lihtsalt ära minna, haihtuda. Olla üksi...

Võimalik, et homme on parem. Ei hommo kohe kindlasti mitte, kui siis ülehomme. Ma lihtsalt loodan, et mingil hetkel saabub ka minu ellu midagi sellist, mille nimel tasub pingutada. Praegu tunnen ma ennast ei kellegina. Mul pole sihtmärke ega prioriteete. Ma ei tea enam, mis on tähtis ja mis mitte.

Ja lõppu käib vist ilmselt üks suur OEH !

Las gracias, porque el actuar como usted cuidaron.

Psühholoogia tund.

Mingi miljon korda viitsin praegu teha midagi ju. Kaarel läks just ära. Ma pole siia tglt nii ammu kirjutanud, aga juhtunud on nii palju. Muutunud pole aga midagi.

Pühapäevast teisipäevani veetsin siis koos lätlastega. Pühapäeval ja esmaspäeval Tallinnas. Minu arust oli hästi tore. Väga palju uut. Kõige rohkem aga meeldib mulle see, et ma õppisin nii mõndagi uut ühe inimese kohta. Minu silmis oled sa nüüd hoopis keegi teine, kui siiani olnud oled. Igatahes oli huvitav Tallinnas.

Just oli kehalise tund ja ma pingutasin jälle üle. Vastik on olla selline ensesundija, kergem oleks ju vaikse tempoga joosta. Miks ma seda üldse teen koguaeg?

Koolis on nii palju vastata ja kõik tundub praegu kuidagi nii halb. Lihtsalt ei viitsi vastata küsimustele, et mis viga ja plaplapla ja siis teengi sellise näo, et kõik on korras. Aga ei ole, mitte kunagi ei ole. Kõik veab kuidagi viltu jälle. Ma ei tea, miks ma ei suuda lahti lasta millestki, mida mul kunagi olnud ei ole ega ei tule ka. Miks ma temast nii kõvasti kinni hoian ja iga väiksemagi sõna pärast masesse tõmban. . . Unustada ja ära joosta? Pole minu teema. Ma ei oska seda, ma ei saa sellest kunagi lahti. Vaimselt teed sa mulle tõesti kogu aeg haiget, isegi kui sa minuga enam ei räägi, võimalik, et nii ongi veel valusam. Tubli, kui see su eesmärk on, siis saad sa sellega hästi hakkama.

....

Siki

xoxo.

Ma hakkasin siia pikalt kirjutama oma vanaemadest ja emmest. Aga see ei oma mingit tähtsust. See, mida ma oma südames tunnen, seda ei saa kunagi väljendada sõnadega. Seda, kui tänulik ma kõige eest olen.

Ma ei taha täna pikalt kirjutada, lihtsalt ilusat emadepäeva kõik emmed ja kõik lapsed hoidke oma emmesid hästi. Nad on seda väärt. (L)

Siki...

Me teeme tihti seda, mis me arvame enda südames õige olevat, aga me ei mõtle tagajärgedele. Me ei mõtle selle, et see mida me teeme, see võib teha kellelegi teisele väga haiget.

Elu peaks olema lihtne. Me ise elame selle enda jaoks keeruliseks. Kas elu on siis lihtsam, kui kõigest on ükskõik? Kui ei hoolita enam mitte millestki? Kas see on üldse võimalik? Mina ei arva nii. Kui arvad, et sul on kõigest ükskõik, siis sa eksid. Sa eksid rängalt. Ma näen seda... Miks ei võiks kõik olla nii nagu mina tahan ? :d

kiisu mjäuu...

Nüüdsest elan siis Äksis. Arvatavasti need jutud olid mingi miljon korda hullemad, kui siin tegelikult on. Mulle meeldib siin isegi. Ainult, et mulle ei meeldi hommikused kell pool seitse ärkamised ja pool kaheksa kooli jõudmised. Muu on kõik lahe. Hästi ilus loodus on. Ma olen juba pildistama ka jõudnud ja nii vaimustusse sattuda jõudnud, et ma ei kujuta ette. Ilmselt selle kuu aja jooksul jõuan ma veel palju pildistama.

Kõik uurivad koguaeg, et kuidas ma ennast tunnen ja kuidas mul on. Arvata on, et siiani on valus. Aga lihtsalt ma ei saa iga asja pärast emosse tõmmata. Ma pean üle saama, kuigi see tundub ületamatu. Samas ma tean, et on inimesed, kes hoolitsevad selle eest, et ma kurb ei oleks. Kuid keegi ei saa oodata minult seda, et ma unustaksin kõik ära ja elaksin oma elu edasi.

Ma pööran oma elus uue lehekülje, olen juba pööranud, kuid need eelmised leheküljed ei kao sellegipoolest mitte kuskile ja jäävad minu ellu alatiseks.

Ärge muretsege, kõik on korras. Ma lihtsalt pean jalad alla saama. ;)

Kiisu mjääuu. Soe tunne on siin Kaarli kõrval istuda, tunda, et Triinu on kohe mu lähedal ja Fernando istub põranda peal mu vastas. Vana tunne, kodune. Nii nagu ühikas. (L)