The Lazy Song

Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen sellele, kui tugevana ma üritan näida, kuid kui nõrk ma tegelikult olen. Ma tahaksin alati minna kergemat teed. Ei, tegelikult enam ei taha ma maidagi. Isegi mitte kergemat teed. Ma tahaks hoopis minna tuldud teed tagasi ja teha kõik teismoodi. Olla teistmoodi inimene, olla parem ja tugevam. Ma ei taha, et teised mind mõistaksid, ma tahan iseennast mõista. Mu peas pöörlevad nii paljud küsimused, miks ma teen seda, mida ma tglt teha ei tahaks, miks ma ei suuda rõõmu tunda, miks ma muretsen alati, miks ma ei oska olla parem, miks ma ei suuda ennast muuta, miks ma ei suuda lahti lasta, miks ma praegu siin halan, kui halb mu elu ja oma uurimustööga ei tegele????? Miks ja miks. Tunnen ennast nagu väikese lapsena. Väikeste laste põhiküsimus on ikka ja alati miks, sest nad ei mõista elu. Mina ei mõista ka elu, või siis ei mõista ma iseennast. Ma olen jälle alguspunktis tagasi. Jälle selles mustas augus. Vahest suudan ma sealt niii kergesti välja ronida ja teine kord tundub sealt välja ronimine nii lihtsana. Praegu tunduvad kõik raskused ületamatud.

Tahaks vaadata ennast kõrvalt. Võimalik, et siis suudaks ma midagi endas muuta. Suudaks muuta oma ellusuhtumist. Suudaksin üle saada. Ma kõlan juba iseendale ka nagu mingi pubekas, kes lihtsalt halab kõige üle. Jah ma olengi nõrk. Allaandja, käega lööja. Ma vajan midagi, mis motiveeriks mind edasi pingutama. Aga ma olen selle unustanud. Ma olen unustanud kõik, mis vähegi mu elus nii ilus oli, et ma ei tahtnud elust loobuda. Selle, mis motiveeris mind elama õnnelikult ja suhtuma positiivselt.

Nii palju on inimesi, kellel on palju suuremad probleemid kui mul, aga nad saavad hakkama. Tulevad kõigega toime. Mina aga... lihtsalt ei jõua enam pingutada. Ma tahan kõike liiga kähku ja koheseid tulemusi, kuigi see on ju ilmselge, et neid tulemusi ei saa nii lihtsalt. Ilma pingutamata ei saavuta midagi. Ma olen lihtsalt väsinud, kõigest. Inimestest enda ümber, tahaksin lihtsalt ära minna, haihtuda. Olla üksi...

Võimalik, et homme on parem. Ei hommo kohe kindlasti mitte, kui siis ülehomme. Ma lihtsalt loodan, et mingil hetkel saabub ka minu ellu midagi sellist, mille nimel tasub pingutada. Praegu tunnen ma ennast ei kellegina. Mul pole sihtmärke ega prioriteete. Ma ei tea enam, mis on tähtis ja mis mitte.

Ja lõppu käib vist ilmselt üks suur OEH !