Nüüdsest elan siis Äksis. Arvatavasti need jutud olid mingi miljon korda hullemad, kui siin tegelikult on. Mulle meeldib siin isegi. Ainult, et mulle ei meeldi hommikused kell pool seitse ärkamised ja pool kaheksa kooli jõudmised. Muu on kõik lahe. Hästi ilus loodus on. Ma olen juba pildistama ka jõudnud ja nii vaimustusse sattuda jõudnud, et ma ei kujuta ette. Ilmselt selle kuu aja jooksul jõuan ma veel palju pildistama.
Kõik uurivad koguaeg, et kuidas ma ennast tunnen ja kuidas mul on. Arvata on, et siiani on valus. Aga lihtsalt ma ei saa iga asja pärast emosse tõmmata. Ma pean üle saama, kuigi see tundub ületamatu. Samas ma tean, et on inimesed, kes hoolitsevad selle eest, et ma kurb ei oleks. Kuid keegi ei saa oodata minult seda, et ma unustaksin kõik ära ja elaksin oma elu edasi.
Ma pööran oma elus uue lehekülje, olen juba pööranud, kuid need eelmised leheküljed ei kao sellegipoolest mitte kuskile ja jäävad minu ellu alatiseks.
Ärge muretsege, kõik on korras. Ma lihtsalt pean jalad alla saama. ;)
Kiisu mjääuu. Soe tunne on siin Kaarli kõrval istuda, tunda, et Triinu on kohe mu lähedal ja Fernando istub põranda peal mu vastas. Vana tunne, kodune. Nii nagu ühikas. (L)
0 comments:
Post a Comment