Istun siin meedia klassis ja surun pisaraid alla. Meenutan seda aega, kui ma siin esimest korda istusin. Tegelikult ei tundnudki ma siis veel kedagi. Kõik oli nii uus ja huvitav. Tegelikult ei ole selles ju üldse kaua aega möödas, alla aasta aja tagasi oli see kõik. Nii imelik on mõelda, et siis ei tundud ma nt Karolit ja Keni, kes praegu nendes uutes arvutites istuvad, mida ka siis ei olnud. Või seda tobukest Felixit, keda ma järgmine aasta enam nii tihti ei näegi. Nii paljud asjad on muutunud. Ma võin käsi südamel öelda, et olen siit kaasa saanud niiii palju häid inimesi ja kogemusi. Ma olen õnnelik. Lugesin just enne seda postitust :
Wednesday, September 1, 2010
Mulle ei meeldi siin , mkm , üldse mitte. Teate see on nii nõme, kui sa oled harjunud ühtede inimestega ja nüüd pead lihtsalt uutega harjuma. See käib mulle närvidele, et ma mitte kedagi ei tea ja mitte kellestki midagi ei tea. Ma igatsen teid mu kullatibud, teiega oli nii hea. Ma tunnen ennast siin halvasti, tõrjutuna. Või noh ma nagu ei sobi siia. Vastik on olla. Ma igatahes lähen nüüd ja vaatan, et mis Siret Kaarli toas teeb, nagu jube igav on ühikas. Jeah , ÜHIKAROTT olen nüüd ! Teate, REBANE ka veel lisaks.
See kõik oli siis, nüüd võiksin ma kirjutada siia vot niimoodi:
Ma armastan seda kohta. Teate, kui raske on ära minna kolmeks kuuks sellest kohast ja nende inimeste juurest, kellega niii kähku harjud. Ma olen õnnelik, et teid tundma olen õppinud ja teist mu sõbrad on saanud. Ma hakkan teid igatsema. Teiega on nii hea koos olla. Ma tunnen ennast siin hästi, turvaliselt. See on just see koht, kus ma peaksingi olema ja suureks kasvama. Kurb on siit ära minna , kuid ma tean, et tulen järgmisel sügisel tagasi. Ühikaelu on üks parimaid asju, mid minuga juhtunud on. Teate, järgmisest aastast olen ma ikkagi ÜHIKAROTT, aga kohe kindlasti ei ole ma enam rebane!
No vot, nüüd te näete muutust. Aga tõesti, see aasta hakkab kohe lõppema. Mis ma siis korda olen saatnud sel kooliaastal. Ma ei saaks öelda, et see kõik oligi nii ilus ja tore. Kohe kindlasti mitte, kuid nagu ma ütlesin, õppisin ma sellest aastast midagi väga olulist ja see oli see, et koos sõpradega on kõik raskused ületatavad. Siit koolist olen ma leidnud enda jaoks niii palju toetavaid ja tähtsaid inimesi, ühikarahvas on minu jaoks nagu pere, kes koguaeg aitavad ja toeks on. Teate, mis on naljakas, mu südames on niiii palju uusi sõpru ja nad mitte keegi ei kurda, et neil oleks seal kitsas. Selle aasta jooksul on mu elu mõjutanud ja muutnud paljud inimesed, nii ühel kui ka teisel moel. Mõningad inimesed olen ma kaotanud, teised leidnud, ühe isegi korraks kaotasin ja leidsin ta uuesti. Kuid üks asi on kindel, mis ma võin öelda, ma ei kahetse mitte midagi. Isegi, kui ma tegin midagi valesti, siis ma arvan, et see oli just see, mida ma tol hetkel teha tahtsin. Võimalik, et ma peaksin vabandama paljude asjade eest ja öeldud sõnade eest, kuid vabandused ei muudaks enam midagi.
Lisaks kõigele õppisin ma meeletult iseseisvust. Triinu ütles mulle eile, et ma ei saa kogu elu hea inimene olla ja pean selle kesta endale ümber kasvatama. See on tõsi, üks hetk pean ma iseendast ka hoolima hakkama ja tegema nii nagu mulle parem on. Aga hetkel ma ei mõtle selle peale. Ma tean, et mu sõbrad on alati olemas, aga nad ei saa mulle lapsehoidjat mängida ja mind kaitsta kõikide asjade eest. Ma pean oma vead ise tegema ja nendest õppima. Ma olen juba suur tüdruk juu :d . See on see, mille ma kavatsen suvel selgeks mõelda, siis kui ma siit eemal olen.
Niisiis, ma tahan tglt kohe kindlasti siin ära märkida kolm tüdrukut- need on Triinu, Gerda ja Mari-Ann. Nad teavad ise, kui suure ja olulise tähtsusega nad minu jaoks on. Kindlasti tahan ma seda ka veel öelda, et Kaarel, sina oled tegelikult parim, mis mul on. Sina oled algusest peale minuga olnud. Siin kohal tahaksin ma meenutada veel ühte postitust:
Thursday, September 2, 2010
Kaarel siinpool siis
Üritan siia masekapessa mingit päikest meelitada. Lähte 51. lend on täitsa okei ja see Sigriti pillimine oli nii ebavajalik, sest kellegil kahju minna nädalavahetuseks koju. Vot ja see on see esmamulje. Igatahes Lähte söökla köök teeb head süüa, klassikaaslased on väga suhtlusaltid ning tunnen, et tegin õige valiku.
Kaarel :P
Olgu, ma arvan, et see postitus läheb juba liiga pikaks. Kui keegi on selle ikkagi viitsinud läbi lugeda, siis aitäh Sulle ka, et sa oled viitsinud mu tegemisi jälgida. Kohe kindlasti ei jäta ma blogimist. Ja suvel annan teile siin kindlasti teada, kuidas mu läheb.
Te olete kallid, mu 51.lend.
Teie Siki !
xoxo.
0 comments:
Post a Comment