Psühholoogia tund.
Mingi miljon korda viitsin praegu teha midagi ju. Kaarel läks just ära. Ma pole siia tglt nii ammu kirjutanud, aga juhtunud on nii palju. Muutunud pole aga midagi.
Pühapäevast teisipäevani veetsin siis koos lätlastega. Pühapäeval ja esmaspäeval Tallinnas. Minu arust oli hästi tore. Väga palju uut. Kõige rohkem aga meeldib mulle see, et ma õppisin nii mõndagi uut ühe inimese kohta. Minu silmis oled sa nüüd hoopis keegi teine, kui siiani olnud oled. Igatahes oli huvitav Tallinnas.
Just oli kehalise tund ja ma pingutasin jälle üle. Vastik on olla selline ensesundija, kergem oleks ju vaikse tempoga joosta. Miks ma seda üldse teen koguaeg?
Koolis on nii palju vastata ja kõik tundub praegu kuidagi nii halb. Lihtsalt ei viitsi vastata küsimustele, et mis viga ja plaplapla ja siis teengi sellise näo, et kõik on korras. Aga ei ole, mitte kunagi ei ole. Kõik veab kuidagi viltu jälle. Ma ei tea, miks ma ei suuda lahti lasta millestki, mida mul kunagi olnud ei ole ega ei tule ka. Miks ma temast nii kõvasti kinni hoian ja iga väiksemagi sõna pärast masesse tõmban. . . Unustada ja ära joosta? Pole minu teema. Ma ei oska seda, ma ei saa sellest kunagi lahti. Vaimselt teed sa mulle tõesti kogu aeg haiget, isegi kui sa minuga enam ei räägi, võimalik, et nii ongi veel valusam. Tubli, kui see su eesmärk on, siis saad sa sellega hästi hakkama.
....
Siki
xoxo.
0 comments:
Post a Comment