Lihtsalt niii hea!

Kodukodukodukodu, mu armas kodu. Te ei kujuta ettegi, kui õnnelik ja rahul ma praegu olen, just hetkel. Nii krdi hea. Venna on mul niinii armas ja mu emme ja issi ja õed. Ma loodan, et jõuan homme vanaema juurde ka, siis on kõik ikka täielik pörff.

Tänane koju jõudmine ja kõik see bussiga loksumine oli muidugi kohutav. Lähte-Tartu-Tartu-Tallinn-Tallinn-Tartu-Tartu-Tõrva-Tõrva-Riidaja. Teeviidal käisime täna. Ilm oli juba hommikul niinii tuisune, et ma hakkasin kahtlema, kas ma jõuan õhtul õigeks ajaks Tartu, et bussi peale minna, millega koju saaksin. Tallinnasse minek võttis ikka meeletult aega, aga samas läks meil ilmselt kiiremini kui teistel, kes läbi kesklinna Teeviidale suundusid. Annu kallis ja teised passisid poolteist tundi lennujaama juures ummikus. Jõudsidki samal ajal kui meie sinna. Teeviidal oli suht mõnus. Tegime Dorisega igasuguseid asju ja panime ennast igale poole kirja. Ilmselt hakkab nüüd rämpsposti tulema. A jaaja, kolmapäeval käisime ju Genialistides Kruuvi kuulamas ja Shootersis ka, aga sellest lugege lähemalt siit: http://sikidoristodo.blogspot.com/ . Veidi peale kolme hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Kõik tundus alguses sujuvat ja ma olin juba nii positiivne, et jõuan ilusasti bussi peale. Siis aga nägime seda avariid, mis täna uudistes ka oli. Päris ränk oli teine. Kahju, et inimesed nii hooletud on. Passisime mingi pool tunnikest ja lootus oli jälle kadunud. Mingi aja pärast hakati autosid läbi laskma ja nii ajaviitseks lugesime autod ära, kes ummikus passisid. 113 autot oli. Lõpuks tundus, et ma ikkagi jõuan bussi peale. 15 minutit enne bussi väljumist jõudsime Vanemuise parklasse. Jooksime siis Sillega bussijaama poole. Jõudsime ilusasti. Seisin siis järejekorras, et piletit osta. Mingid naised trügisid veel vahele ka ja ma olin päris närvis, sest sularaha mul polnud. Kõik raha oli kaardi peal. Paar minutit enne seda, kui mina piletit ostsin pandi eelmüük kinni. Päris hull paanika oli. Sille suudab vahest ikka kõike niinii kaine mõistusega võtta ja üritas mind maha rahustada. Kahjuks Swedbanki automaati bussijaamas ei ole ja Taskusse poleks ma elus ka jõudnud. Niisiis laenas Sille mulle raha ja saingi bussi peale. Kui Sillet poleks olnud, siis ma ilmselt nutaksin praegu oma ühikatoas, sest ma elasin terve nädala selle nimel, et ma saan täna koju. Ja ma sain. Niiniii hea. Sille on tõesti ingel! :)

Igatahes on nii hea. Ma ei tea, kui palju ma seda fraasi täna kasutanud olen kodus olles, aga siin lihtsalt on niinii hea. Homme pean aeroobikakava välja mõtlema ja üritan natuke pilte ka teha oma kaameraga, mis siis et ta mul natuke katki on. Lihtsalt ei suuda enam ilma kaamerata olla! 

Olgu, aitab. Magama ära ja homsest hakkavad päkapikud käima. :)

Ilusat ja lumist talve!

Siki.

2010 kõige kallimaga! :) 

And again...

Normaalne. Kirjutasin enne postituse sellest, kuidas ma ei julge kirjutada siia, et mul läheb hästi, sest automaatselt kui ma olen selle ära kirjutanud kui hästi kõik on, hakkavad asjad kiiva kiskuma. Nii ka seekord, ainult selle vahega, et ma unustasin selle überhea postituse ära avaldada. Nii kurvaks teeb see asjaolu, mis nüüd selgeks sai. See näitab nii fcking palju.

Anna andeks, Mari, et sa ei saa seda lugeda, mis sa tahtsid.
Ma tahan koju... :(
Krdi peavalu mine ära!

Kuidagi nukker on...

... siin, ilma Sinuta ja Sinu naeruta! 

Söödikud 123.

My duck!

Just being there is enough!

Need hetked, kuid mõistus enam ei loe, on parimad!

See hea nädalavahetus...

Nädalavahetus on läbi ja ma olen jälle siin, lähtel. Jõulud tulevad järjest lähemale, aga lund ei paista kusagilt. Selline imelik tunne on. Selline teistmoodi. Segadus. Ise ei tea ka enam, mis on õige ja mis vale. Paljud asjad ajavad mind niinii närvi, aga ma üritan neist üldse mitte välja teha. Lihtsalt nende peale mitte mõelda.

Nädalavahetus oli tegelikult haigelt hea. Niinii tore oli oma tibuga koos olla terve nv. Ülimõnus lihtsalt. Mardo ja Allani sünnipäev oli... huvitav. See pidu tegelikult tõestab ikka täiega seda, et ega ma ei oska oma vigadest õppida. Ma teen kogu aeg segi peaga mingeid nõmedusi ja ega need seegi kord tegemata ei jäänud. Ma ei põe seda tegelikult üldse, aga oma käitumise pärast on niinii piinlik. Täitsa loll tüdruk peaks mainima. Aga noo, mis tehtud see tehtud. Ei saa ju väga midagi muuta. Järgmine kord peab lihtsalt targem olema :D. Sellest ei saa ikka üldse aru ju, et miks on vaja kogu aeg, absull iga pidu, kellegagi kakelda. No ikka veits nõme. Ikka päris paljud kujud said seal lollustega hakkama, niiet edukas pidu. Magama sain alles kell pool 6. Lõpus olin isegi mina päris kuri kõigi peale, sest ränk uni tuli peale noo, aga muidu oli vahva. 

Laupäeval ärkasime mingi kella 10 ajal selle peale, et mu venna helistas mulle. Sõime pannukaid ja jooksime Annuga bussi peale. Linnas käisime Mac'is ja ka see kujunes päris naljakaks, sest vaprusevärinad oli ikka sees. Loksusime bussiga pukka ja siis mingi 20 mintsa olime lebos ja Vello sünnipäevale. Üldse polnud hea olla tegelikult, suhteliselt hõre olek. Vello sünnipäev oli tegelikult üllatavalt tore. Vnoh arvestades seda, et ma ei teadnud ju algul sedagi, et kes see Vello on. Krissu kallis oli seal ja siis ta ikka käis ja torkis mind unest ülesse vahepeal, kui ma ära väsisin ja Pärt ei jätnud ka muidugi mind rahule. Tore õhtu oli iseenesest. Pärast vaatasime musuga Jääaega ja sõime krõpsu. Öösel muidugi sain ikka korraliku üllatuse. Mõlemad Annuga magasime ja siis ilmus ei tea kust Reeno voodi äärde, kallistas mind ja ütles, et tuli juttu rääkima. Kell oli kaks öösel. No mis seal siis ikka. Teda oli niinii hea näha tegelikult, mis siis, et ma nii unine olin, et algul arugi ei saanud, et see tema on. :D 

Pühapäeval magasin ikka korralikult oma unetunnid täis, kuid sellest ikkagi ei piisanud, sest väsimus on siiani. Kella kolmeks läksin tõrva küünetehnikusse. Nägin emmet ka pool tunnikest. Emme ütles, et ma käin niii vähe kodus, et ta võib mind vist juba välja kirjutada. Siis ma ütlesin, et me issiga käime suht sama tihti kodus, emme ütles selle peale, et issi käib ikka tihedamini kui mina, kuigi ta peab Soomest tulema. Tegelt olen ma päris kurb, aga samas pean sellega nagu leppima. Eks see on ikka mu enda valik, et kõik nädalavahetused planeeritud on ja koju ei jõua. Aga nii krdi vastik on kodust eemal olla. Venna helistab ikka vahepeal ja temaga saab netis ka räägitud, aga seda kodutunnet ei ole üldse. Annu ütles mulle, kui mu kuu plaani kuulis, et näeme siis jõulude ajal. 

Nende väikeste vendadega on ikka täpselt üks ja sama. Nagu Sillegi oma blogis kirjutas, siis mul on täpselt sama. Mu väike Matu on ja jääb lihtsalt. Isegi kui kõik ülejäänud peaksid selja pöörama, ta on ja jääb! Ja ma armastan teda! 

See lause on niinii krdi õige: 

Sometimes being a friend means the art of timing. There is a time for silence. A time to let go and allow people to hurl themselves into their own destiny. And a time to prepare to pick up the pieces when it's all over.

Siki.

Kallis!

Moos!

Algus! :D

Lollakad! 

Täiesti kasutu tropp, nagu sa ise ütled ! :D

Vennaga suht kained!

Erks!

Ma armastan Sind rohkem, kui taevas on tähti!

Nädal on lõpuks ju LÄBI!

Tibu tegi oma blogisse niinii ägeda pildipostituse. No ikka konkreetselt ei jõua homset ära oodata ju. Aga varsti on ta siin ja saame jälle koos aega veeta. Pole seda juba ammu teinud. Selle nädalvahetuse plaan näeb välja täpselt selline, et musu tuleb homme linna, siis ostame kingituse ära, Dorise juurde, sünnipäevale ja siis pidu. Laupäeval Pukka, kellegi sünnipäevala, ei tea kelle :D. Võiks äge olla ja pühapäeval pean veel Tõrva küünetehnikusse ka jõudma. Üle pika aja vägagi planeeritud nv.

Ütleme nii, et kogu see nädal on olnud vastik. Nii palju nõmedaid tundeid ja vastikut kurbust. Nii palju mõtteainet. Aga ma usun, et kõik läheb paremaks. Kuidagi tunne on juba selline, et läheb. Paar head nippi on ka juba välja mõeldud, kuidas asju parandada. Selline iseendale sisendamine on teemas: Ole positiivne. Mari andis mulle üpriski palju motivatsiooni edasi pingutamiseks. Ta on mulle kallis ja ma hindad tema juures ülekõige seda, kui palju ta alati minu jaoks olemas on. Olgugi, et ma ei saa sinuga nii palju rääkida, kui ma tahaksin. 

Järjekordselt avastasin sel nädalal, et söök on parim sõber ja eriti veel rämpstoit. Ja muidugi ŠOKOLAAD. Ma vist ei oleks seda nädalat ilma šokolaadi, jäätise ja krõpsudeta üle elanud. Imelik, aga nii see on. Nüüd aga tuttu, see armas ajalugu sai ka õpitud ja homme on ju siiski REEDEEE! :) 

Siki. :)

I miss you! :(

Vaata, ma kukun...

Sest see ütleb kõige paremini, mida ma praegu tunnen!

Tore.

Kirjutada või mitte. Asi, miks ma kahtlen on  see, et ma ei oska tegelikult viimasest kahest päevast midagi negatiivset välja tuua, et siia kirjutada. 

Leidsime ühe vahetunni Krissuga, kui rääkisime mõlemale vägaväga südamelähedasest teemast. Üleüldse me päris tihti mõistame teineteist mõningates asjades päris hästi. Kergem hakkas ka. Ta on armas tüdruk! :) Kaidaga sai ka jalutatud, eks ma natuke piripill-liisu olen, aga sain talle n-ö päris paljud asjad ära kurdetud ja vahepeal ongi vaja nutta, et kergem hakkaks. 

Täna tegin ühe otsuse ja loodan, et see on positiivne ja, et kõik läheb nii nagu ma tahan. Võtsin julguse kokku, helistasin ja tundub, et asi hakkab looma. Nüüd tuleb ainult natuke oodata, harjuda ja siis juba asjaga tegelema hakata. 

Vennaga rääkisin täna pikalt, läbi veebika nagu tavaliselt. Ta ajab mind ikka nii naerma ja tihti naerab Triinu ka mu kõrval, kui ma vennaga räägin. Mardo ütles ka, et mu venna on niinii äge. Seda ta ongi. Ja ma igatsen teda. Nii palju on teha ja mõelda. Nii palju eesmärke ja niinii vähe motivatsiooni. Kuid tegelikult hakkab seda motivatsiooni vist juurde tulema, sest juba paar nädalat pole olnud nii kerge siia blogisse kirjutada. Ma olen rahul, täitsa okei. :)

Nii mõnus on  see, et ma saan järgmise nv oma Annuga veeta. Ta tuleb siia ja pärast lähen mina tema juurde. No ta on mulle ikka niinii kallis! (L) 

Siki!

Kallis!

Mu päikesekiir!

:)

Mõtlesin paar päeva tagasi, et jumal tänatud, et ma isadepäeval kodus pole ja issit ka pole, siis ei pea ju mingit kingitust välja mõtlema. Aga täna hommikul talle sõnumit saates tuli reaalselt nutukas, sest ma näen teda nii kuradi vähe. Sellel kingitusel ei olegi ju mingit tähtsust, pigem see koos olemine ja see kõik. 

Reedel sai Lauriga korralikult kvaliteetaega veedetud. Tegime valge-šokolaadi muffineid, mis olid miljon magusad, aga päris head tegelikult. Pärast vaatasime filmi "That's my boy". Niinii tore oli, sest me pole juba ammu midagi koos teinud. Aa, reedel oli sügiskontsert ka. Päris hästi tuli isegi välja see esinemine meil ma arvan. Pilte panen ka pärast. Nunnukad nägid välja kõik :) .

Laupäeva ja pühapäeva veetsin Tallinnas. Tädi Lele juures on alati tore ja ühtlasi sain ka teada, et sel kuul tuleb mul veel kaks nädalavahetust Tallinnas veeta. Täitsa võimalik, et ka järgmisel nädalavahetusel pärast Mardo ja Allani sünnipäeva suundun Tallinnasse, ehk siis koju ei jõuagi see kuu. Selline kurb asjaolu, sest koduigatsus on meeletu. Homme võtan end kokku ja teen selle tähtsa kõne ka ära! :)

Siki.

Mu armas Ellu! :)

Kaisu ja Ellu!

Tükike mu südamest! :)

Kerli ! :)

Palju õnne Mardo ! :)

Sest ta ei tahtnud kellegagi pilti teha! :) Egle!

Üks ja ainus! <3 td="td">

Ilusad ja head! :)

Selja tagant ka!

Ettukas! ;*

Mu D ! <3 td="td">

Better.

Palju parem on. Tõsiselt on. Vahest on ikka tore küll, kui saab asjad selgeks räägitud ja kõik korda. Vähemalt ma loodan, et saab korda. :) 

Ma pean ennast ikka täiega kokku võtma. Juba nädal aega tegelikult mõtlen, et võtan telefoni ja teen selle kõne ära. Mida mul kaotada on? Tegelikult ju mitte midagi. Aga krdi raske on. Fcking iseseisev elu, mida ma kogu aeg taga asjasin. Nüüd on see siis käes ja ei oska ennast kokku võtta. Ma tean, et ma naudiksin seda tulemust, oleks enda üle uhke ja eluga rahul. Kindlasti ka kogemuse võrra rikkam, aga nii krdi raske on ennast kokku võtta. Kohe üldse ei suuda. Tuleb selgeks mõelda enda jaoks need asjad ikka. 

Teistmoodi on asjad. Teistmoodi on hea. Meeletut koduigatsus on. Nädalavahetuseks hoopiski Tallinnasse mitte koju. Kool on nii ülepeakaela kasvanud ja meeletu väsimus on kogu aeg. Hinded on hakanud ka kuidagi halvaks minema ja mitte kui mingit motivatsiooni pingutada ei ole. Sellepärast põhilause ongi, et MAKE ME SMILE. Tahaks ainult magada kogu aeg. 

Poen oma sooja teki sisse ja võtan mõmmi kaissu. ;*

Sa oled kiisu. :)

Hope you understand... :)

Selline kurb tunne on praegu. Ma tajun seda, kui väga sa oled muutunud või olen  ma ise midagi valesti teinud. Sellest on nii meeletult kahju. Ma ei teagi, asi oli ilmselt selles suves. Kuigi siis ma sinuga suheldes seda tähele ei pannud. Sügisel ka veel ei pannud, kuid nüüd ma märkan küll neid muutusi. Võimalik, et suurt osa mängib siin nii paljude uute inimeste olemasolu su ümber. Igatahes see teeb mind kurvaks. Ma igatsen neid vestlusi, kui ma reaalselt sulle südant puistasin ja neid, kui ma sulle nõu sain anda. Või siis meie jooksutiire. Ma igatsen seda inimest. See kõik oleks nagu kadunud. See muudab mind kurvaks, sest ma tunnen et ma kaotan taas ühe väga väga olulise inimese oma elust. 

Ajaga saab ju kõik otsa. Täna sain aru, et miks ma nii tujust ära olen viimasel ajal. Niii ammu pole päikest olnud ja ilmselt selles asi ongi. Kogu aeg on nii pime ja vihma ainult sajab ja sajab. Inimeste tujud käivad vahel ikka täiega ilma järgi. 

Õnneks on need mõned inimesed, kes seda päikest mulle vahel näitavad. See on hea tunne, kui keegi naeratades vastu tuleb ja kallistab nagu teevad seda Ethel ja Kaida. Vahel on isegi seda vaja, et keegi näpistaks või kätt pastakaga sodiks. :)

Sügismasendunud Siki.

Leidsin nii ägedaid pilte. :)

Suviiiiiiii ja vesikas.... Hmm :D

Tühjus.

Ma ei oska mitte midagi kirjutada. Päriselt ka.
See laul ilmselt on just see õige laul praegu. Ma võtan ennast varsti kokku ja kirjutan midagi pikemalt ka. :)