Tore.

Kirjutada või mitte. Asi, miks ma kahtlen on  see, et ma ei oska tegelikult viimasest kahest päevast midagi negatiivset välja tuua, et siia kirjutada. 

Leidsime ühe vahetunni Krissuga, kui rääkisime mõlemale vägaväga südamelähedasest teemast. Üleüldse me päris tihti mõistame teineteist mõningates asjades päris hästi. Kergem hakkas ka. Ta on armas tüdruk! :) Kaidaga sai ka jalutatud, eks ma natuke piripill-liisu olen, aga sain talle n-ö päris paljud asjad ära kurdetud ja vahepeal ongi vaja nutta, et kergem hakkaks. 

Täna tegin ühe otsuse ja loodan, et see on positiivne ja, et kõik läheb nii nagu ma tahan. Võtsin julguse kokku, helistasin ja tundub, et asi hakkab looma. Nüüd tuleb ainult natuke oodata, harjuda ja siis juba asjaga tegelema hakata. 

Vennaga rääkisin täna pikalt, läbi veebika nagu tavaliselt. Ta ajab mind ikka nii naerma ja tihti naerab Triinu ka mu kõrval, kui ma vennaga räägin. Mardo ütles ka, et mu venna on niinii äge. Seda ta ongi. Ja ma igatsen teda. Nii palju on teha ja mõelda. Nii palju eesmärke ja niinii vähe motivatsiooni. Kuid tegelikult hakkab seda motivatsiooni vist juurde tulema, sest juba paar nädalat pole olnud nii kerge siia blogisse kirjutada. Ma olen rahul, täitsa okei. :)

Nii mõnus on  see, et ma saan järgmise nv oma Annuga veeta. Ta tuleb siia ja pärast lähen mina tema juurde. No ta on mulle ikka niinii kallis! (L) 

Siki!

Kallis!

Mu päikesekiir!