Kodukodukodukodu, mu armas kodu. Te ei kujuta ettegi, kui õnnelik ja rahul ma praegu olen, just hetkel. Nii krdi hea. Venna on mul niinii armas ja mu emme ja issi ja õed. Ma loodan, et jõuan homme vanaema juurde ka, siis on kõik ikka täielik pörff.
Tänane koju jõudmine ja kõik see bussiga loksumine oli muidugi kohutav. Lähte-Tartu-Tartu-Tallinn-Tallinn-Tartu-Tartu-Tõrva-Tõrva-Riidaja. Teeviidal käisime täna. Ilm oli juba hommikul niinii tuisune, et ma hakkasin kahtlema, kas ma jõuan õhtul õigeks ajaks Tartu, et bussi peale minna, millega koju saaksin. Tallinnasse minek võttis ikka meeletult aega, aga samas läks meil ilmselt kiiremini kui teistel, kes läbi kesklinna Teeviidale suundusid. Annu kallis ja teised passisid poolteist tundi lennujaama juures ummikus. Jõudsidki samal ajal kui meie sinna. Teeviidal oli suht mõnus. Tegime Dorisega igasuguseid asju ja panime ennast igale poole kirja. Ilmselt hakkab nüüd rämpsposti tulema. A jaaja, kolmapäeval käisime ju Genialistides Kruuvi kuulamas ja Shootersis ka, aga sellest lugege lähemalt siit: http://sikidoristodo.blogspot.com/ . Veidi peale kolme hakkasime Tartusse tagasi sõitma. Kõik tundus alguses sujuvat ja ma olin juba nii positiivne, et jõuan ilusasti bussi peale. Siis aga nägime seda avariid, mis täna uudistes ka oli. Päris ränk oli teine. Kahju, et inimesed nii hooletud on. Passisime mingi pool tunnikest ja lootus oli jälle kadunud. Mingi aja pärast hakati autosid läbi laskma ja nii ajaviitseks lugesime autod ära, kes ummikus passisid. 113 autot oli. Lõpuks tundus, et ma ikkagi jõuan bussi peale. 15 minutit enne bussi väljumist jõudsime Vanemuise parklasse. Jooksime siis Sillega bussijaama poole. Jõudsime ilusasti. Seisin siis järejekorras, et piletit osta. Mingid naised trügisid veel vahele ka ja ma olin päris närvis, sest sularaha mul polnud. Kõik raha oli kaardi peal. Paar minutit enne seda, kui mina piletit ostsin pandi eelmüük kinni. Päris hull paanika oli. Sille suudab vahest ikka kõike niinii kaine mõistusega võtta ja üritas mind maha rahustada. Kahjuks Swedbanki automaati bussijaamas ei ole ja Taskusse poleks ma elus ka jõudnud. Niisiis laenas Sille mulle raha ja saingi bussi peale. Kui Sillet poleks olnud, siis ma ilmselt nutaksin praegu oma ühikatoas, sest ma elasin terve nädala selle nimel, et ma saan täna koju. Ja ma sain. Niiniii hea. Sille on tõesti ingel! :)
Igatahes on nii hea. Ma ei tea, kui palju ma seda fraasi täna kasutanud olen kodus olles, aga siin lihtsalt on niinii hea. Homme pean aeroobikakava välja mõtlema ja üritan natuke pilte ka teha oma kaameraga, mis siis et ta mul natuke katki on. Lihtsalt ei suuda enam ilma kaamerata olla!
Olgu, aitab. Magama ära ja homsest hakkavad päkapikud käima. :)
Ilusat ja lumist talve!
Siki.
 |
| 2010 kõige kallimaga! :) |
0 comments:
Post a Comment