Selline kurb tunne on praegu. Ma tajun seda, kui väga sa oled muutunud või olen ma ise midagi valesti teinud. Sellest on nii meeletult kahju. Ma ei teagi, asi oli ilmselt selles suves. Kuigi siis ma sinuga suheldes seda tähele ei pannud. Sügisel ka veel ei pannud, kuid nüüd ma märkan küll neid muutusi. Võimalik, et suurt osa mängib siin nii paljude uute inimeste olemasolu su ümber. Igatahes see teeb mind kurvaks. Ma igatsen neid vestlusi, kui ma reaalselt sulle südant puistasin ja neid, kui ma sulle nõu sain anda. Või siis meie jooksutiire. Ma igatsen seda inimest. See kõik oleks nagu kadunud. See muudab mind kurvaks, sest ma tunnen et ma kaotan taas ühe väga väga olulise inimese oma elust.
Ajaga saab ju kõik otsa. Täna sain aru, et miks ma nii tujust ära olen viimasel ajal. Niii ammu pole päikest olnud ja ilmselt selles asi ongi. Kogu aeg on nii pime ja vihma ainult sajab ja sajab. Inimeste tujud käivad vahel ikka täiega ilma järgi.
Õnneks on need mõned inimesed, kes seda päikest mulle vahel näitavad. See on hea tunne, kui keegi naeratades vastu tuleb ja kallistab nagu teevad seda Ethel ja Kaida. Vahel on isegi seda vaja, et keegi näpistaks või kätt pastakaga sodiks. :)
Sügismasendunud Siki.
Leidsin nii ägedaid pilte. :)
 |
 |
| Suviiiiiiii ja vesikas.... Hmm :D |
.jpg)
0 comments:
Post a Comment