Pisike ^.^: See hea nädalavahetus...

Nädalavahetus on läbi ja ma olen jälle siin, lähtel. Jõulud tulevad järjest lähemale, aga lund ei paista kusagilt. Selline imelik tunne on. Selline teistmoodi. Segadus. Ise ei tea ka enam, mis on õige ja mis vale. Paljud asjad ajavad mind niinii närvi, aga ma üritan neist üldse mitte välja teha. Lihtsalt nende peale mitte mõelda.

Nädalavahetus oli tegelikult haigelt hea. Niinii tore oli oma tibuga koos olla terve nv. Ülimõnus lihtsalt. Mardo ja Allani sünnipäev oli... huvitav. See pidu tegelikult tõestab ikka täiega seda, et ega ma ei oska oma vigadest õppida. Ma teen kogu aeg segi peaga mingeid nõmedusi ja ega need seegi kord tegemata ei jäänud. Ma ei põe seda tegelikult üldse, aga oma käitumise pärast on niinii piinlik. Täitsa loll tüdruk peaks mainima. Aga noo, mis tehtud see tehtud. Ei saa ju väga midagi muuta. Järgmine kord peab lihtsalt targem olema :D. Sellest ei saa ikka üldse aru ju, et miks on vaja kogu aeg, absull iga pidu, kellegagi kakelda. No ikka veits nõme. Ikka päris paljud kujud said seal lollustega hakkama, niiet edukas pidu. Magama sain alles kell pool 6. Lõpus olin isegi mina päris kuri kõigi peale, sest ränk uni tuli peale noo, aga muidu oli vahva.

Laupäeval ärkasime mingi kella 10 ajal selle peale, et mu venna helistas mulle. Sõime pannukaid ja jooksime Annuga bussi peale. Linnas käisime Mac'is ja ka see kujunes päris naljakaks, sest vaprusevärinad oli ikka sees. Loksusime bussiga pukka ja siis mingi 20 mintsa olime lebos ja Vello sünnipäevale. Üldse polnud hea olla tegelikult, suhteliselt hõre olek. Vello sünnipäev oli tegelikult üllatavalt tore. Vnoh arvestades seda, et ma ei teadnud ju algul sedagi, et kes see Vello on. Krissu kallis oli seal ja siis ta ikka käis ja torkis mind unest ülesse vahepeal, kui ma ära väsisin ja Pärt ei jätnud ka muidugi mind rahule. Tore õhtu oli iseenesest. Pärast vaatasime musuga Jääaega ja sõime krõpsu. Öösel muidugi sain ikka korraliku üllatuse. Mõlemad Annuga magasime ja siis ilmus ei tea kust Reeno voodi äärde, kallistas mind ja ütles, et tuli juttu rääkima. Kell oli kaks öösel. No mis seal siis ikka. Teda oli niinii hea näha tegelikult, mis siis, et ma nii unine olin, et algul arugi ei saanud, et see tema on. :D

Pühapäeval magasin ikka korralikult oma unetunnid täis, kuid sellest ikkagi ei piisanud, sest väsimus on siiani. Kella kolmeks läksin tõrva küünetehnikusse. Nägin emmet ka pool tunnikest. Emme ütles, et ma käin niii vähe kodus, et ta võib mind vist juba välja kirjutada. Siis ma ütlesin, et me issiga käime suht sama tihti kodus, emme ütles selle peale, et issi käib ikka tihedamini kui mina, kuigi ta peab Soomest tulema. Tegelt olen ma päris kurb, aga samas pean sellega nagu leppima. Eks see on ikka mu enda valik, et kõik nädalavahetused planeeritud on ja koju ei jõua. Aga nii krdi vastik on kodust eemal olla. Venna helistab ikka vahepeal ja temaga saab netis ka räägitud, aga seda kodutunnet ei ole üldse. Annu ütles mulle, kui mu kuu plaani kuulis, et näeme siis jõulude ajal.

Nende väikeste vendadega on ikka täpselt üks ja sama. Nagu Sillegi oma blogis kirjutas, siis mul on täpselt sama. Mu väike Matu on ja jääb lihtsalt. Isegi kui kõik ülejäänud peaksid selja pöörama, ta on ja jääb! Ja ma armastan teda!

See lause on niinii krdi õige:

Sometimes being a friend means the art of timing. There is a time for silence. A time to let go and allow people to hurl themselves into their own destiny. And a time to prepare to pick up the pieces when it's all over.

Siki.