
Monday, October 31, 2011
Selles tõrvapotis leidub siiski ka mõni meetilgake! (L)

Sunday, October 30, 2011
Saturday, October 29, 2011
Good job, guys! : )
Friday, October 28, 2011
Thursday, October 27, 2011
Tuesday, October 25, 2011
Sinu ja langeva tähe erinevus on see, et Sind nähes on mu soov juba täitunud.









Monday, October 24, 2011
Oodake, ma mõtlen..
Hihiii, ma tean Sikit reedest, see teeb siis kokku neli päeva, oija, reedest on juba nii palju päevi möödas. Igatahes, okei, Siki on tore, tõesti on tore, Siki on sõbralik, Siki on ilus, Sikil on ilusad suured sinised silmad, Sikil on hea iseloom, kuigi ma tean teda veel suhteliselt vähe, saan ma seda siiski öelda. Tean inimest neli päeva ja saan ta kohta öelda juba kuus head asja ja midagi halba öelda pole. Agris, Mihkel, Alari ja Sander tulid ka siia, ohjumal, Siki ütles, et nad peavad varsti ära minema.
Aga noh jah, ma siis lõpetaksin nüüd selle jutu siin, vaatan mis rahvas teeb ja räägib.
Armastusega, TUNDMATU! : )
Friday, October 21, 2011
Monday, October 17, 2011
Sunday, October 16, 2011
Thursday, October 13, 2011
Wednesday, October 12, 2011
Te olete midagi teistsugsust , teil on tunded , teil on süda . Teiega tunnen ma end hästi . Teile räägin ma kõik . Teiega ma ainult oleksin . Teiega teeksin ma kõike , mida mu süda ihkab . Ma armastan teid . Ma olen õnnelik . Kedagi teist teie sugust ei leidu. Te ei kujuta ettegi , kui erililised te olete . Jah , just teie . Kelle ilu ma armastan , nii välimist kui sisemist . Te keegi ei tea , mis teis sees tegelikult on .Mul on kohutaval vedanud , et ma teie sõber olen , Aitäh teile
Monday, October 10, 2011
Sa saad hakkama kallis !
Sunday, October 9, 2011
Grateful!

Thursday, October 6, 2011
Love maybe blind.

Wednesday, October 5, 2011
Tuesday, October 4, 2011
Mõtlen.
Mul on lihtsalt tunne, et ma olen milleski süüdi või teen midagi valesti. Alati kui ma midagi ütlen, siis tundub nagu ma ütleks valesti. Või ükskõik, mis ma teen, siis tundub, et see on vale või pole piisav. Ma ei mõista, kuidas ühel hetkel võib kõik olla nii hea ning teisel hetkel pole enam mitte midagi. Ma ei oska olla Sinu tujude järgi. Ma oskan olla ainult mina ise ja kui see ongi see, mis on valesti, siis olgu nii. Ma võibolla olen ükskõikne, võibolla on mul pohhui, kuid selline käitumine teeb haiget. Lõppude lõpuks olen ju ikkagi mina see, kes ennast lolliks teeb!
Tegelikult on mul nii palju pilte, mida ma tahaksin teiega jagada, kuid ilma internetita seda vist väga ei tee. Ma tahan juba trenni minna, kuigi mu jalad valutavad hullemini, kui kunagi üldse valutanud on. Eks näis, mis saab !
Ma loodan, et me saame juba täna ühikasse neti ! Mari on musi :) ;*
Aitäh Sulle !
Sunday, October 2, 2011
Merci, Sulle kõige eest ! :)
Armastus ja õnn ! :)
Kuhu kaob Armastus?", küsis väike Õnn oma isalt.
"Ta sureb," vastas isa ja jätkas:" Inimesed, mu laps, ei hoia seda, mis neil on. Nad lihtsalt ei oska armastada!"
Väike Õnn jäi mõttesse:"Kui kasvan suureks, hakkan inimesi aitama!"
Läksid aastad. Väike Õnn kasvas suureks. Tal oli oma lubadus meeles ja ta püüdis kõigest hingest inimesi aidata, kuid need ei kuulanud teda. Õnn kurvastas ning muutus üha väiksemaks ja kiduramaks. Ta kartis, et võib hoopis kaduda ning otsustas asuda pikale reisile, et oma haiguse vastu rohtu leida.
Ta reisis pikka või lühikest aega, aga ei kohanud oma teel kedagi. Lõpuks hakkas Õnnel halb. Ta peatus, et puhata. Ta valis ühe suure võraga puu ja heitis selle alla pikali.
Vaevalt oli Õnn jõudnud uinuda, kui teda äratasid lähenevad sammud.
Silmi avades nägi ta enda ees igerikku vanaeite närustes riietes, paljajalu ja kepiga.
"Istuge, te kindlasti olete väsinud," pöördus Õnn vanaeide poole, "te peate puhkama ja kosuma."
Vanaeit oli nõrkemas, ta lausa kukkus maha. Veidi puhanud, rääkis ta Õnnele oma loo:
"On solvav, kui sind peetakse vanaeideks. Tegelikult olen ma veel noor! Minu nimi on Armastus."
"Sina siis oledki Armastus?!" imestas Õnn. "Mulle on räägitud, et armastus on kõige ilusam asi maailmas."
Armastus vaatas talle otsa ja küsis:" Kuidas sinu nimi on?"
"Õnn", kõlas vastus.
"Kas tõesti?! Mulle on räägitud samuti, et õnn peab olema imeilus."
Seda öeldes tõi Armastus oma närudest esile peegli. Kui Õnn vaatas peeglisse, hakkas ta kibedalt nutma. Armastus istus ta kõrvale ja embas teda.
"Mida on küll kurjad inimesed ja saatus meiega teinud!" nuuksus Õnn.
"Pole midagi," lohutas Armastus, "kui hoiame kokku ja hoolitseme teineteise eest, muutume taas nooreks ja ilusaks."
Selle suure puu all lubasid Armastus ja Õnn nüüdsest enam mitte kunagi teineteisest lahus olla. Sellest ajast peale, kui kellegi elust kaob Armastus, lahkub ühtlasi ka Õnn. Üksikult neid ei kohta.









