Vahel on mul selline tunne, et ma ei suuda enam. Alla andmise tunne. Kui kõik on halvasti, mitte midagi enam ei viitsi. Ei taha mitte kellelegi rääkida, mis on, siis tekib tunne, et viskaks kõigele käega ja laseks lahti. Läheks lihtsalt ära ja jätaks kõik sinnapaika. Siis alati on keegi, kes ütleb, et Ei, sa saad hakkama. Pinguta edasi. Siis on keegi, kes usub. Vahel lihtsalt piisabki ühest kallistusest või heast sõnast ja see juba motiveerib pingutama. Vahest piisab lihtsalt sellest, kui emme helistab ja ütleb tsau tibu. Piisab sellest, kui telefonis venna häält kuulen või kui nädalavahetusel hommikul pannkoogi lõhna peale ärkan. Vahel pole vaja muud, kui ühte jalutuskäiku raamatukokku või poodi. See hea tunne keset sügist. See rahulolu. Ja siis naeran selle üle, kuidas ma üldse sain mõelda alla andmisele, kui mu elus on nii palju head. Vahel peab kõik tunduma lootusetu, et saaksid teada, kes on tegelikult need tõelised sõbrad. :)
Rääkisime emmega eile suud puhtaks. Nii öelda südamest südamesse. Kõik asjad said ära räägitud, ka need millest emme nii vaimustuses polnud. Emme rääkis mulle ka nii mõndagi, mida ma isegi arvata poleks osanud. Aga ma arvan, et seda oligi vaja. Ma sain täiesti vabalt kõik ära rääkida. Vahel ma mõtlen, et nii hea on oma empsi niimoodi usaldada. Paljud asjad, mis on rääkimata jäänud on vaid sellepärast, et ma tean, et mu emme pettuks, kui ta neist teaks. Kuid nüüd teab ta nendest asjadest ka. Tunne on parem, vaba on olla. :)
Täna saab ühikasse. :)
Aitäh Sulle !
0 comments:
Post a Comment