Ma tahaks viimasel ajal nii paljust kirjutada, aga kui ma kirjutama hakkan, siis ei tule sellest midagi välja. Tegelikult olen ma õnnelik, ausalt olen. Vahel tuleb sisse selline ülim õnnetunne. Hästi soe ja mõnus. Just see, mida ma kogu aeg igatsenud olen.

Samas tunnen ma, et inimeste negatiivne suhtumine ja oma nina teiste asjadesse pistmine röövib minult selle õnne. Ükshetk viskab see kõik ju üle ning siis juhtubki see, mida ma kardan. See, et kogu mu maailm läheb jälle katki. Sees on mingi ängistav tunne nagu tahaks karjuda või midagi katki visata. Või siis tahaks hoopis seda, et sa oleks siin ja kallistaks mind.

Ma tahaks , et üks kord oleks kõik nii, et ma saaks olla täiuslikult õnnelik. Ma tean, et seda ei juhtu, sest täiuslikust ei ole olemas, aga ma niiiniii tahaksin seda.

Mul tuli meelde, mis Effu mulle rääkis, siis kui me Elo juures istusime. Ta rääkis mulle, et tegelikult on see nii harv juhus, kui ma olen täielikult õnnelik. Niiet ma ainult naeran. Ja siis ütles ta, et see kui ma naeran paneb teised ka naerma. Et ma süstin teistesse oma hea tujuga nii palju positiivsust. Tegelikult ma tean, et ta rääkis õiget juttu. Ma peaksin rohkem naeratama ja vähem muretsema. See muretsemine on mu enesetunde just füüsilises mõttes nii halvaks ajanud. Mu kõik kohad valutavad ja ma tunnen ennast nii väsinuna. Võimalik, et see on mingi sügismasendus vms, aga ma ei teagi.

Igatahes , ma olen kodus. Ma saan täna öösel oma voodis magada. Ma vajan seda, juba praegu tunnen, kui palju see mind tegelikult aitab.

Musikallipai.

Aitäh Sulle !

Tahaks, et lumi tuleks juba. :)