Iga päevaga jääb sellel puul mu akna taga lehti vähemaks. Mingid linnud istuvad praegu selle puu peal ja lendavad okste vahel ringi. Üks neist käis just mu akna peale koputamas ja kui ma tahtsin temast pilti teha, siis ta arvas, et täiega hea mõte oleks ära lennata. Kõik mu ümber on nii mõnusalt vaikne. Mõne jaoks võib tunduda, et kõik on täiega igav, aga ei ole.
Ma ütleks, et see nädalavahetus on olnud päris huvitav, kuid samas mõistmatu mu jaoks. Samas olen ma juba liiga laisk, et selle üle mõelda. Ma elan hetkes ja naudin seda hetke. Ma ei jõua, taha ega viitsi enam üle mõelda, ega ette mõelda. Samas peaksin ma seda tegema. Võimalik, et kui ma praegu ei suuda kõiki asju enda jaoks selgeks mõelda, siis ei suuda ma seda kunagi.
Ma olen sel nädalavahetusel niii palju rääkinud. Mulle on ka palju igasuguseid asju räägitud ja tundub nagu oleks informatsiooni üleküllus. Natuke aega tagasi rääkisin Rainisega. Millegi pärast on ta minu jaoks väga oluline inimene juba sellest ajast peale, kui ma siia üldse tulin. Ma lihtsalt tunnen, et saan teda usaldada. Sain kõik välja öelda, mis mu südame peal viimasel ajal on.
Nimelt see, mis mind vaevab on see, et ma pole olnud piisavalt tänulik. Alati ma vingun ja jonnin. Alati on mul millestki puudus, kuid tegelikult on mul palju rohkem, kui mõningatel teistel. Raske on seda kõrgelt hinnata, kui see tundub nii elementaarne ja tavaline. Täiesti tõsi on lause, et kedagi/midagi tõeliselt igatsema hakkad alles siis, kui sul seda enam pole. Aga samas, kui ma seda mõistan, siis ei ole ju asjad kõige hullemini. Lihtsalt ma tahan, et ma oleksin teistsugune. Et ma poleks nii jonnakas ja pirtsakas. Vahest on mul tunne, et ma olen tõsiselt ära hellitatud. Halb on see tunne ausalt.
Aga ma ausalt olen tänulik, kõige eest mis mul on. Ausalt olen !
Aitäh Sulle! :)
(lugesin just fb-st, et Pärnus sadas lund täna natukene !)
0 comments:
Post a Comment