Happy Birthday!

Ma ei unusta seda sel aastal ära kallis.

Mu kullakallis Oliver!

Kõige paremat ja kõige meeleolukamat sünnipäeva sulle kallis! Aitäh, et sa mul olemas oled olnud. Sa võid enda üle uhke olla, saad mõned kuud sama vana olla kui mina!

Kalliskallis oled ! ;*

Ütle mulle palun, MIS SUL VIGA ON? Aga vot ei ütle ! :d

Polegi nagu väga kaua kirjutanud või. Hakkan oma blogi vist üldse unarusse jätma. Annan endast siiski parima, et seda ei juhtuks. Ma pole isegi oma kõige paremast nädalavahetusest veel jõudnud kirjutada. Lisaks kõigele imestab mind see, miks kõik mainivad kui kurvaks ma muutnud olen.

Laupäeval läksin Andry sünkarile. Ta on ikka tõsiselt kallis poiss mul. 4real, ta mõistab seda, mida ma mõtlen ja see on juba miski, mida igaüks ei mõista. Väga hea kutt mul igatahes. Olime Andryga kokku leppinud, et Cärolile ei ütle, et ma tulen. Tahtsin talle üllatuse teha. Nii nagu tema tegi minu sünnipäeval. Musi oli väga üllatunud ja kõigepealt sõimas mind. Aga tõesti tema on ainus, kes nii teha tohib. :D Armastan neid mõlemaid. Tõsiselt head inimesed minu elus. Nad mõistavad ja armastavad mind sellisena nagu ma olen. Koos minu kõige jubedamate vigadega. (L) Igatahes sünkar oli mõnus, saime Andryga päris palju rääkida igast asjadest ja head muusikat kuulasime ka. Läksime Annuga mingi kella 11 ajal õhtul ära. Sõime rosinaid ja rääkisime. Pühapäeval magasin tegelikult päris kaua. Kristjan on äge kutt ikka. Küsis oma ema (minu tädi) käest, et kuna Annu ja see ta sugulane ärkavad. Tal ei tulnud mu nimi meelde, kuigi olen ju tema sugulane ka. Selline killuvend ikka. Cärol musi tuli ka pühapäeval. Rääkisime juttu, naersime ja siis ta saatis mind rongi peale. See oli üks toredamaid nädalavahetusi üldse. Kohutavalt armastan neid inimesi.

Läksin siis rongi peale ja seal ta mul oligi, eelviimases vagunis, mu Triinukene. Mis teha, kui ma teda niii kähku nii masendavalt palju igatsema hakkan. Tegelikult meil Triinuga on üldse selline eriline suhe. Ta on tglt suht värdjas aga ma ei saa muud moodi. Ma pean teda armastama. Ma nagu ei teagi, mis ma ilma temata seal Lähtel pihta hakkaks. Seda, kui palju me lollusi koos teeme ja seda, mis me suudame välja mõelda igavusest on ikka suht raske sõnadesse panna. Igatahes seekord oli Triinu hull idee esmaspäeva õhtul püssi minna. Tegime siis plaanid ära ja rääkisime endale kõik transpordid ja värgid ja siis esmaspäeva õhtul olimegi püssis.

Trinity arvas, et kõige etem oleks juua ära neli klaasi siidrit. Seejärel hakkas talle pinda käima, et mina niiiiii kaine olin. Ma andsin talle ühe euro, et ta ostaks mulle mahla, kuid see segane ostis mulle pitsi viina. Ja kas ma jõin selle ära? Muidugi mitte. Nimelt oli mu kindel otsus kaineks jääda, ükskõik, kui palju mulle ka seda jooki seal ei pakutud. Aaa, mis me seal püssis siis tegelikult tegime. Nimelt üks meie kooli õpetaja laulis karaoket seal. Mingi finaal vms oli. Ja siis meie olime fanclub. Enamasti oli seal igast ühikarahvast aga muid lähtekaid ka. Igatahes elasime väga kaasa ja ilmselgelt olime parim fanclub üldse. Vahepeal tantsisime ja rääkisime nsm juttu nendega, kes olid veel selleks võimelised. Ega neid just palju ei olnud. Igatahes olime me ilmselt üks lärmakamaid laudu üldse. Aga mulle meeldis seal see kõik. Ning mis kõige parem, lõpuks saime ju laulda oma fanclubiga WE ARE THE CHAMPIONS, sest meie kooli õpetaja võitiski. Väga tore oli tõesti. Siiralt hea meel. Ühikasse jõudsime kuskil kella 2 ajal.

Teisipäeval trippisime siis Tallinnasse. Ülimalt rõõmus tuju oli kuskile kadunud. Vahelduva eduga suutsin siiski natuke naeratada ja ennast hästi tunda, kuid miski oli ikkagi täiesti puudu või ma ei teagi. Käisime siis muuseumis ja Euroopa Liidu majas, hiljem chillisime Solarises. Trinity ja Talts arvasid, et oleks jube lõbus mulle uus hüüdnimi panna, mis mulle tglt ei meeldinud. Üldiselt olen ma aru saanud, et 50. lend tehnoloogia klass ja 51.lend sisaldavad ikka ägedaid inimesi. Aa ja ma unustasin mainida, et päris paljudel oli bussis mingi ränk halb olla ju. Ei tea küll miks. Siiski pean tunnistama, et kuigi mu tuju oli kadunud, siis oli ikkagi päris tore ja moos niimoodi. Kuigi mingi miljon külm oli.

Tänane päev möödus lauldes. Avastasin, et meie koolis on ikka überägedad väiksed kutid. Nii naljakad aga samas nii osavad ja hea lauluhäälega. Väga lahe minuarust. Ma naersin niiii hullult, et hakkasin lausa nutma lõpuks. Aga samas kogu see aktus läks nii hinge. Unustasin mainida, et see aktus oli ikkagi eelseisva vabariigi iseseisvuspäeva pärast. Võin tunnistada täiesti kindlalt, et ma olen uhke, et olen eestlane. See kõik läks täiega hinge ja nii mõnigi nuttis, kui ühendkoor laulis laulu Mis maa see on. Kuidagi eestlase tunne tuli. Kuigi noh mul on alati see tunne, aga täna oli kuidagi eriliselt ja homme on ilmselt veel erilisemalt. Panen siia mõningased pildid ja loodan, et jõuate ikka mu postituse lõpuni lugeda. Take care!

PS! Äärmiselt kahju, et meie Veerpalu enam ei sõida. Ja teiseks ma olen äärmiselt õnnelik, et iseseisvuspäeva paraad toimub. Kuigi see nõme pingviinide paraad võiks kll ära jääda. Aga tglt ei, muidu puuduks mu iga aastasest iseseisvuspäevast nende rõvedate ja magedate kleitide kommenteerimine. Eestlased on ju ikkagi kadedad inimesed. :D

Tsauki.

xoxo.

A ja lõpuks veel see, et Triinu on ikka täiega pede. :D

Sellegipoolest ei saa sa mind enam nii usaldada nagu enne.

Tahtsin draamat, sain draama. Mis siis , et mina selle draama peategelane olin seekord.

Sul on igati õigus olla minus pettunud, sest ma ise olen ka iseendas pettunud.

Tead, see pilt tegelikult tähistas meid nelja. Nii nagu ma neid puid nägin, sain aru, et tegelikult oleme need meie. Alati üksteise kõrval. Aga kuna mina suutsin keerata kõik nii nagu ma keerasin, siis tähistan ennast selleks puuks, kes on teistest eraldatud natuke. Sest nii on õige. Tegelikult peaksin eksisteerima üksi. Kuid teie kolm olete nii jonnakad, et ronite minu kõrvale ja olete seal alati. Samas tean ma alati, et suudan mingi käki kokku keerata, niiet isegi teie hakkate minus kahtlema. Selline see keeruline Siki ongi. Mõistmatu. Võta või jäta. Teie asemel valiks ma viimase variandi. ( lihtsalt väike soovitus ) ;)

Ma ei mäletagi, millal ma aru sain, et mu parimast sõbrast on saanud minu jaoks täiesti võõras inimene. Keegi kellest ma midagi ei tea. Ma ei kujuta ette, kas ma tunneksin Sind enam üldse ära. Jah, meie viimane kohtumine oli küll imelik. Sa kallistasid mind nii nagu sa pole kunagi kallistanud ja mitte heas mõttes. See oli nõrk ja emotsioonitu. Sul oli kiire. Soovisid mulle häid jõule ja ilusat vana lõppu ning uue algust ja tuiskasid bussi peale. Siis ma ei pannud tähelegi seda, et kõik nii võõras tundus. Ma mäletan eelmise aasta aastavahetust, kui ma püüdsin sind niii väga kätte saada ja kõige paremat uut aastat sulle soovida ja kui ma su lõpuks su kätte sain, siis sa olid natuke joonud ja me rääkisime niiii kaua, naersime. Ja igal sõbrapäeval sain ma lugeda su sõnumit, et olen sulle kallis. Siis ma mäletan veel seda, kui sa 18 said ja esimese asjana mulle külla tulid. See tegi mu õnnelikuks. Teadmine, et ma sulle nii palju tähendan. Ja siis tuleb mulle meelde see, kui ma pidin ühel rõvedal hommikul teada saama, et sa oled haiglas. See oli kõige jubedam hommik. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ma läksin endast nii välja ja lihtsalt tahtsin teada, kas Sinuga on kõik korras. Ja lõpuks ma sain teada, et sinuga on korras. Muidugi, sinuga on alati kõik korras ju. Sa oled kõige tugevam persoon, keda ma tean. Mäletan, kui me nö emod olime mõlemad. See meie lugu , I wanna grow old with you. Sa oled mulle alati kallis olnud ja ma ei unusta Sind kunagi. Sinu pilt on minuga alati kaasas, sest ma tahaksin väga, et ka sina oleksid. Sul on koht mu südames. Sa oled igavesti minu Sass. Ükskõik, mis teised ütlevad või mõtlevad. Aga tead, ma igatsen Sind, meeletult. Ma pole Sind isegi msnis näinud. Ja sel sõbrapäeval ei olnud mu telefoninumbrile saabunud ühtki sõnumit. Isegi mitte Sinu oma ja see muutis asja nagu reaalseks. Naljakas asi, aga nii oli. Nii ma tunnen. :(

Suurim õnn on tunda, et oled olemas.

Eilne ja tänane päev on olnud imelikud.

Väga armas on see, et minu sõbrapäeva kaardid läksid mu sõbrakeste südametesse. See teeb ainult tuju heaks, kuid ma loodan, et te teate, et need sõnad, mis ma sinna kaardile kirjutasin, ei ole isegi poolt sellest, kui head ja suurepärased te mul tegelikult olete. Minu jaoks sõnuseletamatult armsad. Kõik see, mis kaartide peal oli ka ju tõsi ja tuli südamest. Päris äge oli vaadta osade reaktsiooni ja kuulda küsimust, et kas sa kirjutasid kõigile samamoodi :d. Ja siis, kui nad avastasid, et ma kirjutasin kõigile midagi erinevat, siis see emotsioon oli veel ägedam. Armas, mulle meeldib, kui teile meeldib. Kuna päevased sündmused rikkusid paljuski tuju ja kõigil oli kuidagi halb ja nukker olla, siis ma tahtsin teha midagi, et natukenegi teisi rõõmustada. Niisiis, ma käisin poes ja ostsin kõike, mis läheb vaja ühe hea kirju koera valmistamiseks. Ausalt oli minu jaoks väga suur üllatus, et paljud ei olegi seda kunagi söönud. Ma ei kujutaks oma lapsepõlve ilma selleta ettegi. Igatahes, tore, et maitses ja ma sain natukenegi teie tujusid parandada.

Igatahes olen ma täna kuidagi kurnatud ja väsinud. Ma isegi ei tea miks. Kõige nõmedam on see, et mul on homme kunsti ajaloos töö ja pean minema ajaloo arvestust järgi vastama. Muidu saaks magama minna, aga kahjuks mitte. Lisan mõned pildid ka. Cärol, ma igatsen Sind meeletult. Ma täna mõtlesin jälle sellele, et ma pole Sind 5 kuud näinud ja see mõjus nii halvasti mulle. Armastan Sind! (L)

Teie Siki.
xoxo.

Tegelikult ootan mina täpselt sellise näoga seda, kuna ma Sind jälle näen kallis!

See on ebaaus, et millegil imelikul ja üleloomulikul on õigus antud võtta meie elust inimesed, kes on meile kõige olulisemad ja tähtsamad. See, et võetakse ära need, kes pole veel minekuks valmis. Võetakse ära just need, kes on tihtipeale kellelegi teisel nii vajalikud, et ilma nendeta võib ka kellegi teise elu lõppeda. Teate, see on irooniline. Täna on sõbrapäev ja minu hea sõbranna kaotas täna oma elu kõige parema sõbranna autoõnnetuses. Sõbrapäeval, siis kui nad tegelikult peaksid koos olema ja mõtlema oma vanadele aegadele ja naerma selle üle. Ma tean, et kallis, Sul ei ole enam seda võimalust, et temaga koos naerda ja meenutada. Selle asemel pead sa ise meenutama. Aga isegi, kui ma olin su parimat sõbrannat ainult ühe korra näinud, sai mulle selgeks, kui energiline, positiivsust kiirgav ja sõbralik ta oli. Ma ei tundnud teda, kuid sellegipoolest olen ma kurb. See tüdruk poleks pidanud täna hukkuma. Aga ma hakkasin mõtlema selle peale, et mis mina teeksin, kui minu Annika või minu Cäroliga midagi sellist juhtuks. Ausalt, ma ei teekski midagi. Ma ei suudaks süüa, juua ega magada. Vähemalt ma arvan, aga ma ei taha seda ette kujutada, et ma võiksin neist tüdrukutest ilma jääda. Ma ei taha üldse ette kujutada, et ühegagi mu sõpradest midagi sellist juhtub. Ma hakkasin mõtlema, et kui palju ma tegelikult neid armastan ja kui palju ma neist hoolin. Aga kas tõesti on selle mõistmiseks vaja, et keegi ära sureks.

Kallis Gerda, ma olen Sinuga. Ma tean, et ükski sõna, mis ma ütlen või ükski tegu mis ma teen, ei too teda tagasi, kuid ma tahan, et sa teaksid, et ma olen südames alati sinuga. Ma loodan, et sa tead, et olen Sulle toeks ja võid mulle helistada, kui seda vajalikuks pead. Kallis oled, armastan Sind!

Palun, ärge pange seda postitust kohe kinni. Võtke viis minutit ja mõelge lihtsalt. Mõelge selle peale, kes on teie parim sõber ja kui neid on palju siis mõelge nende kõigi peale, kasvõi üks pisikene hetk. Ja mõelge selle peale, mis te nende jaoks teinud olete. Ja siis mõelge veel oma mälestustele, võite isegi arvuti taga üksi naerda või nutta. Luban teil seda teha. Ja kui see viis minutit saab läbi ja tunnete, et peate kohe helistama sellele õigele sõbrale, siis tehke seda.

Teie Siki.

xoxo.

Sõber on keegi, kes laulab sulle su südamelaulu, siis kui sa ise oled selle unustanud. ;*

Teate, ma avastasin, et mul on mingi ilge blokk sõbrapäeva ees. Igal aastal on tegelikult olnud. Oliver on minuga muideks samat meelt. Nimelt ma lihtsalt ei saa aru, sellest päevast. Milleks selline päev? Selleks, et meile tuleks meelde, et meil on sõbrad. Tundub nagu see oleks päev, kui su sisemine mina ütleb sulle, et kuule SINA enesekeskne inimolend, kes sa alati arvad, et sinu vajadused on kõige tähtamad, jõu, tead, et sinu ümber on sõbrad, kes täna vajavad tähelepanu. Ole nüüd hea laps, tee neile kaart või siis vähemalt kallista neid ja täna neid selle eest, et nad su sõbrad on. Nagu mismõttttes? Miks just 14. veebruar

peab see päev olema, kui sa oma sõbrad endast kõrgemale tõstad? Minu jaoks on see mõistmatu, aga samas olen ma ise täpselt samasugune. Ikkagi ma mõtlen, et võiks just sõbrapäeval oma sõpradega mida erilist ette võtta või mingil moel neile näidata, et nad tõesti tähendavad mulle palju. Minu jaoks on mu sõbrad igapäev olulised, iga minut. Ma tõesti valutan oma südant igaühe pärast eraldi. Ja ma tõesti ei mõtle nüüd siin, et jah minge ja öelge iga jumala päev oma sõpradele, et oi sa oled kallis või ma poleks sinuta see, kes ma olen täna. Ärge tehke seda, see muudaks need sõnad väärtusetuks aga ärge tehke seda ka sõbrapäeval, sest see muudab ka need sõnad väärtusetuks. Tehke seda, aga siis, kui te tunnete, et on õige hetk. Siis, kui te lihtsalt vaatate koos oma parima sõbraga õhtul filmi, kallista teda ja ütle, et sul on hea meel temasugust sõpra/sõbrannat omada. Okei, kutid teie ärge kallistage, see oleks littlebit gay. :D Aga jah, minu jutu mõte on siis see, et väärtustage oma sõpru igapäev ja olge neile toeks ja märgake neid. Selleks ei ole aastas ettenähtud ainult üks päev. Igapäev võid neid armastada, mitte ainult 14.veebruaril. Sõbrapäev on muidugi tore päev ja ma ise kavatsen ka midagi head teha on ühikasemudele aga PALUN, ma tõesti palun, ärge ostke tiimarist neid punaseid südamekesi ja ärge kinkige neid, see on veits lame. ;D Oma tehtud pisike kaardike on etem. Usu mind! :)

A ja JOU on viimasel ajal mu lemmiksõna! :D

I'm a million miles from you,

but if we hold on

gotta hold on.

I'm a million miles from you,

but if we stay strong

I know we'll make it through.

Elus on palju asju, mida sa teed. Loogiline või mis? Tegelikult mõtlesin ma seda nii, et elus on palju asju, mida sa mõtlemata teed. Kui sa oled kellegagi koos ja sul tekib tunnetes mingi väike kahtlus, arvad kohe, et parem on see suhe lõpetada, sest siis kui tekib juba väike kahtlus, pole asi õige. Samas ei tea sa kunagi, kas sa teed sellega oma elu suurima vea või käitud õigesti. Mina avastasin näiteks, et umbes , hetkel vist isegi mõned nädalad vähem, kui aasta tagasi, tegin ma meeletult suure vea. Ja selle mõistmiseks läks mul umbes täpselt pool aastat. Aga see aeg on piisav selleks, et kõike muuta ja muuta selliseks, et midagi ei saa tagasi. Ükskõik, kui palju ma ka ei pingutaks, ma ei saa enam neid aegu tagasi. Ma ei saa enam neid telefonikõnesid tagasi, ega neid ilusaid sõnumeid lugeda. Ma ei saa enam Sinu pärast kõike teha, sest ma ise rikkusin selle ära. Ja ma olen isegi mingi 100% kindel, et kui ma poleks tol hetkel, tol päeval nii tundnud, oleks see kõik siiani kestnud ja kestaks ilmselt elu lõpuni.

Vot sellised tunded mul ongi siis, kui ma kodus olen.

Kõige ilusamad asjad on ainult SINU silmadele ja mitte jagamiseks!

Minu arvates on maailmas palju selliseid asju, mis tegelikult ka on hetkeliselt ilusad ja see ilu ongi ainult iseendale hoidmiseks. Näiteks võtame kasvõi ilma. Oli meeletult ilus talveilm. Ütleme niiet iga fotograafi unistuste valgus ja peegeldus ja kõik oli paigas. Lihtsalt pörff. Aga mul ei olnud fotokat. Kurb oli olla, kuid siis ma mõistsin, et minu pähe jääb see pilt alatiseks. Ja minu peas on see isegi ilusam, kui päris pildi peal fotokas. Pildi peale ei saa mitte kunagi neid kiiri ja seda õhku. Seda tunnet, kui suusatad mäest alla ja päikesekiired puude vahelt nägu paitavad. See tuul juustes ja tunne, et sul polegi tegelikult külm, sest see kõik soojendab sind. Isegi lumi soojendab. Sama asi on tähistaevaga. Tähistaevas siis, kui sa oled koos selle erilise inimesega. Tähistaevas üksi ei olegi nii eriline, kui koos temaga olles. See on sellepärast, et sa ei saa seda tunnetust kuidagi fotokasse sisse panna. Heh, praegu tuleb mulle meelde, kuidas ma meeletult üritasin tähistaevast pildistada, aga see ei tulnud üldse välja ja siis sa hiilisid mulle seljataha, võtsid mul ümbert kinni ja tegid mulle põse peale musi. Sooja tunde tekitas- keset hilissügist. Või siis see, kui ma oma ühe kõige kallima sõbraga istusin emajõe ääres pingi peal ja suured lumehelbed maa peale langema hakkasid. See oli selle talve esimene lumi. Ja ma arvan, et ma mäletan seda esimest lund paremini kui ühtegi teist esimest lund. On lihtsalt palju asju, mis peavadki jääma sinu sisse. Need on hetked, mis ei ole jagamiseks. Need on hetked, mis panevad igat ühte meist mõtlema. Panevad meid mõtlema sellele, mis on oluline.

Tegelikult hakkasin ma juba eile blogi kirjutama, aga siis helistas emme mulle ja teatas mõned uudised ja kõik muutus nagu miljon protsenti sellest, mis ma kirjutada tahtsin. Igatahes jah, ma olen lõpuks jälle kodus. Ilmselt ei saa te midagi aru, sest ma pole ju nii kaua kirjutanud.

Nimelt reedel kui ma Lähtelt koju jõudsin olid mul niiii kohutavad külmavärinad, kuigi teistel oli palav ja siis silmadest jooksis vett ja koguaeg pea valutas. Mingit palaviku aga polnud ja sellepärast arvasin, et kõik ongi korras. Laupäeva hommikul kui üles ärkasin tabas mind aga väga "armas" üllatus. Üllatuseks oli see, et kuna tundsin ennast meeletult uimaselt ja pea meeletul kombel jälle valutas, siis kraadisin ennast ja see näitas 38,4. Enesetunne oli ka vastav. Terve laupäevase päeva ma lihtsalt magasin, sest ei suutnud end liigutadagi. Nii nõrk olin lihtsalt. Pühapäeval oli aga palavik kadunud, ilmselt magasin selle lihtsalt minema ; d. Siis otsustasin ma Lähtele ära minna, kuigi ei tundnud ennast üldse tervena. Uimane oli olla ja nohu ka. Peavalu ka. See oli ilmselt mu elu kõige kohutavam bussisõit aga kuidagi jõudsin ikkagi Lähtele. Ausalt olin ma selleks ajaks juba surmväsinud. Lihtsalt vajusin voodisse ja jäin magama. Triinu ja Kaarel käisid ka mind vaatamas. Kuigi tegelt ma ütlesin neile, et tulen alles esmaspäeval. Aa, ja siia vahele veel see, miks ma ikkagi Lähtele läksin. Kui oleks mingi tavaline koolinädal olnud, ega siis vist polekski läinud aga meil arvestustenädal. Ja kõiki arvestusi järgi teha oleks mingi megaraske. Esmaspäeval läksin siis oma halva enesetundega kooli ja tegin esimese tunni ajal eesti keele arvestuse ära. Pärast seda käisin arsti juures, kus sain sõimata, et üldse kooli olin tulnud ja loa, terve ülejäänud päeva ühikas olla. Nii ma siis magasin terve päeva ühikas. Hiljem käisin apteegis rohtu ostmas ja ei suuda siiani ära imestada, kui kallid ravimid on. Õhtul helistasin emmele, et ta mu klassijuhatajale helistaks ja räägiks, et ma saaksin iga päev nii teha, et teen arvestused ära ja olen ülejäänud päeva ühikas. Natukese aja pärast helistas emme tagasi ja ütles pm, et see on ära keelatud. Pean kas haigena koolis käima või koju ära tulema. Otsustasin viimase kasuks, sest ma ei jõua tervet päeva koolis olla. Ja natukene ikka teiste pärast ka. Ei taha teisi nakatada. Täna hommikul siis tegin füüsika arvestuse ära ja tulin koju. Niisiis olen nüüd siiski kodus. Enesetunne ei ole siiani kiita. Söögiisu on võrdne nulliga.

Muud juttu ka natuke.

Ma avastasin üks päev, kui ma tahtsin oma blogisse kirjutada, aga ei jõudnud, et ma tahtsin Andryst kirjutada ja samal päeval oli Andry minust kirjutanud oma blogisse. Nii armas minu arust. Niisiis nüüd ma tean, et kui ma Andryle mõtlen, siis ta mõtleb samal ajal minule. Tekibki tunne nagu me oleks päriselt koos. Armas, või mis!? Tegelilt tahtsin ma oma blogisse selle pildi Andryst panna, mis ma Kaidari facebookist leidsin, sest minu arust on see täiega armas.

Tahtsin sellest ka kirjutada, et ma vihkan Sireti läpakat. See msn on mingi miljon korda juba kokku jooksnud ja ma otsisin enne 10 minutit tagas, kust kohast täpitähed tulevad. AJUVABA lihtsalt. Lisaks sellele jookseb see üldse koguaeg kinni. Ja ma loodan, et Siret hoiab mu läpakat hästi seal ühikas.

Lisaks avastasin ma täna, kui suurt jälkust tekitavad minus mingid, kuidas nüüd viisakalt öelda - elu hammasrataste vahele jäänud inimesed?- ühesõnaga parmud. Lihtsalt ma ei suuda. Mõned inimesed ilmselt arvavad, et ma olen õel ja kuri ja et meil peaks sellistest inimestest kahju olema. Vot mul ei ole neist kahju. Miks mul peaks? Tahate öelda, et nad ei ole selles ise süüdi. Hell yeah, on ikka küll. Nad ei sündinud sellisena. Või kui sündisidki sellises perekonnas, siis on igal inimesel võimalus muutuda. Sa võid oma elu teistsuguseks elada, kui sa seda tahad. Fakk, mine tööle nah. Või ma ei tea, tee mida iganes, aga ära ole selline. Alati on olemas valik. Sa kas tahad olla selline või ei taha. Ja kui sa valid viimase, siis teed sa kõik selleks, et sellisest elust pääseda. Või mis elu see üldse on. Ja kui sulle meeldibki selline elu, siis palun ela seda kuskil omaette. Lihtsalt varsti ajab närvi juba, kui igakord kui ma Tartu bussijaama satun kohtan ma seal mingeid vastikult haisevaid pompse. Ja ma arvan, et isegi need inimesed, kes neile kaasa tunnevad, ei suudaks selle haisuga leppida niiet face it!

Ma olen nii väsinud nüüd, et lähen magama vist. Tegelikult kirjutan kohe ka ühe eraldi postituse veel ja siis lähen. :)

Tsauki!

xoxo

Ma ei oska olla nii, et inimesed sellega rahul oleksid. Võimalik, et ma ei oska enam üldse olla. Taaskord olen ma täielik nõmedik ja rikun oma tujutsemisega võimalik, et kõige kallima inimese tuju, kes mul üldse siin on. Täiesti masendav, kuidas ma võin oma tujudega kõik inimesed endast eemale peletada. Ma ei oska olla. Ma ei oska mitte midagi. Ma vist tõesti olengi andekas ainult teistele närvidele käimises. Mitte milleski muus. Kõige muuga saan ma lihtsalt halvasti või isegi väga halvasti hakkama. Kui ma olen rõõmus, siis ma olen liiga rõõmus ja kui ma olen kurb, siis ma olen liiga kurb. Ma pean olema, kas rõõmus või kurb, sest ma ei oska olla vahepealne. "Tee mida iganes sa tahad, olgu see hea või halb, sind arvutatakse nii kui nii. Tee lihtsalt seda, mida su süda tunneb. " Ma elasin selle põhimõtte järgi, aga mis kasu sellest on. Ma mõtlen alati kõigega head, mis ma teen või ütlen, aga see ei kukku kunagi nii välja nagu ta peaks.

Ma pole vihane ega solvunud. Ma lihtsalt ei saa aru, kes ma olen ja miks ma olen just selline nagu ma olen. Miks ma käitun just nii nagu ma käitun ja tunnen just nii nagu ma tunnen? Ausalt väsitan ma ennast ka juba oma tujutsemise ja rääkimisega ära. Võimalik, et peaksin tõesti proovima ära kadumist.

Tunnistan olen kõik unarusse jätnud. Isegi oma blogi. Kokkuvõtlikult ei tea te absull sellest, mis ma viimasel ajal teinud olen. Nimelt nagu ma kunagi juba kirjutasin, siis olin ma pool blonks siin vahepeal onju. Mingi kerge nädal aega. Siis me tegime seda filmi ja see tuli superäge. NAGU SUPERSUPER. Minu arust ei ole meil konkurente, kui ma teisi filme vaatasin. :d Arvate, et ego? Olgem ausad lihtsalt, vaadake neid teisi videosi ja siis saate aru. Ma panen, siis lingid pärast kõikidest meie videoprojektidest.
Reede õhtul aga tuli mingi ilge vajadus midagi uut teha ja siis seda ma tegingi. Värvisin pea pm punaseks. Aa jaa, armas. Tglt pidin ainult triipe tegema, kuid minu soovist ei saadud aru ja tulemus oli, et ma nägin tõeliselt rõve välja. Ahjaa, reedel filmisime lumelinna ehitamist ja tegime igast ägedaid asju seal. Ilmselt varsti saate ka neid videosi näha. Igatahes ei pannud ma ennast eriti soojalt riidesse, niiet mul oli külm.
Terve laupäevase päeva kandsin mütsi, sest mul olid tõsiselt rõvedad punased juuksed. Ma vihkasin oma juukseid juba selleks ajaks. Laupäeval filmisin samuti. Oli päris huvitav aga taaskord külm. Igatahes õhtul oli pidu ja värgid. Steni nägin ka. Õhtul helistasin Siretile, et ta mulle linnast värvi ostaks, et ma saaks selle jubeduse oma peast ära.
Pühapäeval oli igatahes mu kahe päeva külmetamise tulemus käes. Ma jäin haigeks. Uimane oli olla ja nohu ja köha ja kurguvalu ja kõik muu. KOHUTAV! Jälle haige. Siret tuli õhtul ja värvis mu jubeda pea lõpuks ometi ära. Õnn saabus mu õuele, või siiski seekord pähe. :D
Esmaspäev oli jube uimane ja nohu, köha jälle. Koori proov oli ka. Õhtul ühikas kraadisin, siis mul oli palavik. Madal aga ikkagi palavik.
Täna oli koolis uimane. Mõtted olid pidevalt mujal. Paha oli olla ja nõmekas. Pärast kehalist oli veel nõmedam ja vastikum olla. Kuigi ma tulin varem ära kui teised. Muideks ma sain üllatavalt hästi hakkama mäest alla slaalomi sõitmisega ju. Täiesti ajuvaba kuidas ma kartsin aga mul tuli nii hästi välja. Väga uhke olen enda üle. Ja siis täna õhtul nüüd just Kaarli toas tuli meil mingi ajuvaba idee, et registreerime Ahto stiilipäevikusse. Seda me ka tegime. Fernando ültes Ahtole, et ta on ikka nii kole poiss ja, et ta lausa jälestab teda. Päris normaalne. Nalja peab ju saama. Vähemalt lõigatakse tal juuksed lühemaks seal siis :D. Päris äge oleks kui ta saaks sinna.
Okei ja nüüd siis midagi muud.
Ma olen aru saanud, et inimesed, kes algul olid ühed on nüüd hoopis teised. Kuid ma pean sellega leppima ja ausalt ei tunne ma ennast kurvana ka, et ma su nüüd kaotasin või sinust ilma jäin, sest sa oled selles kõiges ise süüdi. Sa ise teed nii, et inimesed sinust eemale hakkaksid hoidma ja sinust lahti ütleksid. SA EI OLE MAAILMA NABA. Elu ei keerle ümber sinu ja sa pead leppima sellega, et kõik ei lömita su jalge ees ja ei kuula seda mida sina ütled. Inimesed ei tunne sulle kaasa ja ei kutsu sind endaga sõbrunema ja kaasa lööma, kui sa ise selleks midagi ära ei tee. Mina ei ole inimene, kes sulle seda õpetama peab, kuidas käituda. Mina saan endaga ise hakkama. Sina peaksid ka saama. Sa oled selleks juba piisavalt vana.
Ma olen avastanud, et siia on tekkinud inimesed, kelle peale ma ei saaks kunagi solvuda. Ma võin nende peale solvumist ainult teeselda, aga ma ei suudaks nende peale solvuda. Nendega tülli minemine oleks nagu Mammu või Annikaga tülitsemine. Neid tülisid võib olla, aga nad pole kunagi päris tülid, sest mõlemad osapooled tglt mõistavad oma vigu aga ei tunnista neid. Need inimesed siin nt on Kaarel, Triinu, Elo ja Ave. Minu jaoks kõige olulisemad lihtsalt. Viimasel ajal Fernants ka. Ma võin teeselda igast solvumisi, aga ma ei solvu kunagi päriselt. ;) Aitäh, et te mul olemas olete.
Homme on ettelaulmine. Ma ei olegi pabinas, sest ma tean, et sel ajal kui ma ette laulan toetab mind üks silmapaar ja see silmapaar kuulub Oliverile. ;) Novot, näed millist turvatunnet sa tekitad. Aga okei, ma mängin nüüd natuke simpsonite mängu, mida ma kunagi ei võida ja lähen magama siis. :) Mari-Ann, ma juba igatsen Sind. Ma loodan, et sul läheb seal kaugel Hispaanias hästi ja kui sa tagasi tuled, siis sa ei ehmata ära, et siin asjalood muutunud on. :) Kallis oled.
Okei aga ilusat und teile ja ma üritan enam mitte nii pikka vahet kirjutamisel sisse jättaa. ;*
xoxo.
Ja see postitus on pühendatud Margusele ja Avele, sest nemad on ilmselt kaks, kes kuidagi ei suuda mu uut postitust ära oodata ja tuletavad mulle meelde, et mul on selline asi nagu blogi olemas.
PS: See, et ma komasid vahel ei pane, ei tähenda üldse seda, et ma ei teaks, et igale poole komad käivad. Ma lihtsalt ei viitsi sellele mõelda, sest mul on kiirekiirekiire kirjutamisega. :)
Lingid, meie videoprojektidest:

http://vimeo.com/19331536
http://vimeo.com/17500863
http://vimeo.com/15667459

Btw, neid tekib koguaeg juurde ! ;)
Olge mõnusad.