Ma ei mäletagi, millal ma aru sain, et mu parimast sõbrast on saanud minu jaoks täiesti võõras inimene. Keegi kellest ma midagi ei tea. Ma ei kujuta ette, kas ma tunneksin Sind enam üldse ära. Jah, meie viimane kohtumine oli küll imelik. Sa kallistasid mind nii nagu sa pole kunagi kallistanud ja mitte heas mõttes. See oli nõrk ja emotsioonitu. Sul oli kiire. Soovisid mulle häid jõule ja ilusat vana lõppu ning uue algust ja tuiskasid bussi peale. Siis ma ei pannud tähelegi seda, et kõik nii võõras tundus. Ma mäletan eelmise aasta aastavahetust, kui ma püüdsin sind niii väga kätte saada ja kõige paremat uut aastat sulle soovida ja kui ma su lõpuks su kätte sain, siis sa olid natuke joonud ja me rääkisime niiii kaua, naersime. Ja igal sõbrapäeval sain ma lugeda su sõnumit, et olen sulle kallis. Siis ma mäletan veel seda, kui sa 18 said ja esimese asjana mulle külla tulid. See tegi mu õnnelikuks. Teadmine, et ma sulle nii palju tähendan. Ja siis tuleb mulle meelde see, kui ma pidin ühel rõvedal hommikul teada saama, et sa oled haiglas. See oli kõige jubedam hommik. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ma läksin endast nii välja ja lihtsalt tahtsin teada, kas Sinuga on kõik korras. Ja lõpuks ma sain teada, et sinuga on korras. Muidugi, sinuga on alati kõik korras ju. Sa oled kõige tugevam persoon, keda ma tean. Mäletan, kui me nö emod olime mõlemad. See meie lugu , I wanna grow old with you. Sa oled mulle alati kallis olnud ja ma ei unusta Sind kunagi. Sinu pilt on minuga alati kaasas, sest ma tahaksin väga, et ka sina oleksid. Sul on koht mu südames. Sa oled igavesti minu Sass. Ükskõik, mis teised ütlevad või mõtlevad. Aga tead, ma igatsen Sind, meeletult. Ma pole Sind isegi msnis näinud. Ja sel sõbrapäeval ei olnud mu telefoninumbrile saabunud ühtki sõnumit. Isegi mitte Sinu oma ja see muutis asja nagu reaalseks. Naljakas asi, aga nii oli. Nii ma tunnen. :(