Ütle mulle palun, MIS SUL VIGA ON? Aga vot ei ütle ! :d

Polegi nagu väga kaua kirjutanud või. Hakkan oma blogi vist üldse unarusse jätma. Annan endast siiski parima, et seda ei juhtuks. Ma pole isegi oma kõige paremast nädalavahetusest veel jõudnud kirjutada. Lisaks kõigele imestab mind see, miks kõik mainivad kui kurvaks ma muutnud olen.

Laupäeval läksin Andry sünkarile. Ta on ikka tõsiselt kallis poiss mul. 4real, ta mõistab seda, mida ma mõtlen ja see on juba miski, mida igaüks ei mõista. Väga hea kutt mul igatahes. Olime Andryga kokku leppinud, et Cärolile ei ütle, et ma tulen. Tahtsin talle üllatuse teha. Nii nagu tema tegi minu sünnipäeval. Musi oli väga üllatunud ja kõigepealt sõimas mind. Aga tõesti tema on ainus, kes nii teha tohib. :D Armastan neid mõlemaid. Tõsiselt head inimesed minu elus. Nad mõistavad ja armastavad mind sellisena nagu ma olen. Koos minu kõige jubedamate vigadega. (L) Igatahes sünkar oli mõnus, saime Andryga päris palju rääkida igast asjadest ja head muusikat kuulasime ka. Läksime Annuga mingi kella 11 ajal õhtul ära. Sõime rosinaid ja rääkisime. Pühapäeval magasin tegelikult päris kaua. Kristjan on äge kutt ikka. Küsis oma ema (minu tädi) käest, et kuna Annu ja see ta sugulane ärkavad. Tal ei tulnud mu nimi meelde, kuigi olen ju tema sugulane ka. Selline killuvend ikka. Cärol musi tuli ka pühapäeval. Rääkisime juttu, naersime ja siis ta saatis mind rongi peale. See oli üks toredamaid nädalavahetusi üldse. Kohutavalt armastan neid inimesi.

Läksin siis rongi peale ja seal ta mul oligi, eelviimases vagunis, mu Triinukene. Mis teha, kui ma teda niii kähku nii masendavalt palju igatsema hakkan. Tegelikult meil Triinuga on üldse selline eriline suhe. Ta on tglt suht värdjas aga ma ei saa muud moodi. Ma pean teda armastama. Ma nagu ei teagi, mis ma ilma temata seal Lähtel pihta hakkaks. Seda, kui palju me lollusi koos teeme ja seda, mis me suudame välja mõelda igavusest on ikka suht raske sõnadesse panna. Igatahes seekord oli Triinu hull idee esmaspäeva õhtul püssi minna. Tegime siis plaanid ära ja rääkisime endale kõik transpordid ja värgid ja siis esmaspäeva õhtul olimegi püssis.

Trinity arvas, et kõige etem oleks juua ära neli klaasi siidrit. Seejärel hakkas talle pinda käima, et mina niiiiii kaine olin. Ma andsin talle ühe euro, et ta ostaks mulle mahla, kuid see segane ostis mulle pitsi viina. Ja kas ma jõin selle ära? Muidugi mitte. Nimelt oli mu kindel otsus kaineks jääda, ükskõik, kui palju mulle ka seda jooki seal ei pakutud. Aaa, mis me seal püssis siis tegelikult tegime. Nimelt üks meie kooli õpetaja laulis karaoket seal. Mingi finaal vms oli. Ja siis meie olime fanclub. Enamasti oli seal igast ühikarahvast aga muid lähtekaid ka. Igatahes elasime väga kaasa ja ilmselgelt olime parim fanclub üldse. Vahepeal tantsisime ja rääkisime nsm juttu nendega, kes olid veel selleks võimelised. Ega neid just palju ei olnud. Igatahes olime me ilmselt üks lärmakamaid laudu üldse. Aga mulle meeldis seal see kõik. Ning mis kõige parem, lõpuks saime ju laulda oma fanclubiga WE ARE THE CHAMPIONS, sest meie kooli õpetaja võitiski. Väga tore oli tõesti. Siiralt hea meel. Ühikasse jõudsime kuskil kella 2 ajal.

Teisipäeval trippisime siis Tallinnasse. Ülimalt rõõmus tuju oli kuskile kadunud. Vahelduva eduga suutsin siiski natuke naeratada ja ennast hästi tunda, kuid miski oli ikkagi täiesti puudu või ma ei teagi. Käisime siis muuseumis ja Euroopa Liidu majas, hiljem chillisime Solarises. Trinity ja Talts arvasid, et oleks jube lõbus mulle uus hüüdnimi panna, mis mulle tglt ei meeldinud. Üldiselt olen ma aru saanud, et 50. lend tehnoloogia klass ja 51.lend sisaldavad ikka ägedaid inimesi. Aa ja ma unustasin mainida, et päris paljudel oli bussis mingi ränk halb olla ju. Ei tea küll miks. Siiski pean tunnistama, et kuigi mu tuju oli kadunud, siis oli ikkagi päris tore ja moos niimoodi. Kuigi mingi miljon külm oli.

Tänane päev möödus lauldes. Avastasin, et meie koolis on ikka überägedad väiksed kutid. Nii naljakad aga samas nii osavad ja hea lauluhäälega. Väga lahe minuarust. Ma naersin niiii hullult, et hakkasin lausa nutma lõpuks. Aga samas kogu see aktus läks nii hinge. Unustasin mainida, et see aktus oli ikkagi eelseisva vabariigi iseseisvuspäeva pärast. Võin tunnistada täiesti kindlalt, et ma olen uhke, et olen eestlane. See kõik läks täiega hinge ja nii mõnigi nuttis, kui ühendkoor laulis laulu Mis maa see on. Kuidagi eestlase tunne tuli. Kuigi noh mul on alati see tunne, aga täna oli kuidagi eriliselt ja homme on ilmselt veel erilisemalt. Panen siia mõningased pildid ja loodan, et jõuate ikka mu postituse lõpuni lugeda. Take care!

PS! Äärmiselt kahju, et meie Veerpalu enam ei sõida. Ja teiseks ma olen äärmiselt õnnelik, et iseseisvuspäeva paraad toimub. Kuigi see nõme pingviinide paraad võiks kll ära jääda. Aga tglt ei, muidu puuduks mu iga aastasest iseseisvuspäevast nende rõvedate ja magedate kleitide kommenteerimine. Eestlased on ju ikkagi kadedad inimesed. :D

Tsauki.

xoxo.

A ja lõpuks veel see, et Triinu on ikka täiega pede. :D