Ma ei oska olla nii, et inimesed sellega rahul oleksid. Võimalik, et ma ei oska enam üldse olla. Taaskord olen ma täielik nõmedik ja rikun oma tujutsemisega võimalik, et kõige kallima inimese tuju, kes mul üldse siin on. Täiesti masendav, kuidas ma võin oma tujudega kõik inimesed endast eemale peletada. Ma ei oska olla. Ma ei oska mitte midagi. Ma vist tõesti olengi andekas ainult teistele närvidele käimises. Mitte milleski muus. Kõige muuga saan ma lihtsalt halvasti või isegi väga halvasti hakkama. Kui ma olen rõõmus, siis ma olen liiga rõõmus ja kui ma olen kurb, siis ma olen liiga kurb. Ma pean olema, kas rõõmus või kurb, sest ma ei oska olla vahepealne. "Tee mida iganes sa tahad, olgu see hea või halb, sind arvutatakse nii kui nii. Tee lihtsalt seda, mida su süda tunneb. " Ma elasin selle põhimõtte järgi, aga mis kasu sellest on. Ma mõtlen alati kõigega head, mis ma teen või ütlen, aga see ei kukku kunagi nii välja nagu ta peaks.

Ma pole vihane ega solvunud. Ma lihtsalt ei saa aru, kes ma olen ja miks ma olen just selline nagu ma olen. Miks ma käitun just nii nagu ma käitun ja tunnen just nii nagu ma tunnen? Ausalt väsitan ma ennast ka juba oma tujutsemise ja rääkimisega ära. Võimalik, et peaksin tõesti proovima ära kadumist.