Kõige ilusamad asjad on ainult SINU silmadele ja mitte jagamiseks!

Minu arvates on maailmas palju selliseid asju, mis tegelikult ka on hetkeliselt ilusad ja see ilu ongi ainult iseendale hoidmiseks. Näiteks võtame kasvõi ilma. Oli meeletult ilus talveilm. Ütleme niiet iga fotograafi unistuste valgus ja peegeldus ja kõik oli paigas. Lihtsalt pörff. Aga mul ei olnud fotokat. Kurb oli olla, kuid siis ma mõistsin, et minu pähe jääb see pilt alatiseks. Ja minu peas on see isegi ilusam, kui päris pildi peal fotokas. Pildi peale ei saa mitte kunagi neid kiiri ja seda õhku. Seda tunnet, kui suusatad mäest alla ja päikesekiired puude vahelt nägu paitavad. See tuul juustes ja tunne, et sul polegi tegelikult külm, sest see kõik soojendab sind. Isegi lumi soojendab. Sama asi on tähistaevaga. Tähistaevas siis, kui sa oled koos selle erilise inimesega. Tähistaevas üksi ei olegi nii eriline, kui koos temaga olles. See on sellepärast, et sa ei saa seda tunnetust kuidagi fotokasse sisse panna. Heh, praegu tuleb mulle meelde, kuidas ma meeletult üritasin tähistaevast pildistada, aga see ei tulnud üldse välja ja siis sa hiilisid mulle seljataha, võtsid mul ümbert kinni ja tegid mulle põse peale musi. Sooja tunde tekitas- keset hilissügist. Või siis see, kui ma oma ühe kõige kallima sõbraga istusin emajõe ääres pingi peal ja suured lumehelbed maa peale langema hakkasid. See oli selle talve esimene lumi. Ja ma arvan, et ma mäletan seda esimest lund paremini kui ühtegi teist esimest lund. On lihtsalt palju asju, mis peavadki jääma sinu sisse. Need on hetked, mis ei ole jagamiseks. Need on hetked, mis panevad igat ühte meist mõtlema. Panevad meid mõtlema sellele, mis on oluline.