Tegelikult hakkasin ma juba eile blogi kirjutama, aga siis helistas emme mulle ja teatas mõned uudised ja kõik muutus nagu miljon protsenti sellest, mis ma kirjutada tahtsin. Igatahes jah, ma olen lõpuks jälle kodus. Ilmselt ei saa te midagi aru, sest ma pole ju nii kaua kirjutanud.

Nimelt reedel kui ma Lähtelt koju jõudsin olid mul niiii kohutavad külmavärinad, kuigi teistel oli palav ja siis silmadest jooksis vett ja koguaeg pea valutas. Mingit palaviku aga polnud ja sellepärast arvasin, et kõik ongi korras. Laupäeva hommikul kui üles ärkasin tabas mind aga väga "armas" üllatus. Üllatuseks oli see, et kuna tundsin ennast meeletult uimaselt ja pea meeletul kombel jälle valutas, siis kraadisin ennast ja see näitas 38,4. Enesetunne oli ka vastav. Terve laupäevase päeva ma lihtsalt magasin, sest ei suutnud end liigutadagi. Nii nõrk olin lihtsalt. Pühapäeval oli aga palavik kadunud, ilmselt magasin selle lihtsalt minema ; d. Siis otsustasin ma Lähtele ära minna, kuigi ei tundnud ennast üldse tervena. Uimane oli olla ja nohu ka. Peavalu ka. See oli ilmselt mu elu kõige kohutavam bussisõit aga kuidagi jõudsin ikkagi Lähtele. Ausalt olin ma selleks ajaks juba surmväsinud. Lihtsalt vajusin voodisse ja jäin magama. Triinu ja Kaarel käisid ka mind vaatamas. Kuigi tegelt ma ütlesin neile, et tulen alles esmaspäeval. Aa, ja siia vahele veel see, miks ma ikkagi Lähtele läksin. Kui oleks mingi tavaline koolinädal olnud, ega siis vist polekski läinud aga meil arvestustenädal. Ja kõiki arvestusi järgi teha oleks mingi megaraske. Esmaspäeval läksin siis oma halva enesetundega kooli ja tegin esimese tunni ajal eesti keele arvestuse ära. Pärast seda käisin arsti juures, kus sain sõimata, et üldse kooli olin tulnud ja loa, terve ülejäänud päeva ühikas olla. Nii ma siis magasin terve päeva ühikas. Hiljem käisin apteegis rohtu ostmas ja ei suuda siiani ära imestada, kui kallid ravimid on. Õhtul helistasin emmele, et ta mu klassijuhatajale helistaks ja räägiks, et ma saaksin iga päev nii teha, et teen arvestused ära ja olen ülejäänud päeva ühikas. Natukese aja pärast helistas emme tagasi ja ütles pm, et see on ära keelatud. Pean kas haigena koolis käima või koju ära tulema. Otsustasin viimase kasuks, sest ma ei jõua tervet päeva koolis olla. Ja natukene ikka teiste pärast ka. Ei taha teisi nakatada. Täna hommikul siis tegin füüsika arvestuse ära ja tulin koju. Niisiis olen nüüd siiski kodus. Enesetunne ei ole siiani kiita. Söögiisu on võrdne nulliga.

Muud juttu ka natuke.

Ma avastasin üks päev, kui ma tahtsin oma blogisse kirjutada, aga ei jõudnud, et ma tahtsin Andryst kirjutada ja samal päeval oli Andry minust kirjutanud oma blogisse. Nii armas minu arust. Niisiis nüüd ma tean, et kui ma Andryle mõtlen, siis ta mõtleb samal ajal minule. Tekibki tunne nagu me oleks päriselt koos. Armas, või mis!? Tegelilt tahtsin ma oma blogisse selle pildi Andryst panna, mis ma Kaidari facebookist leidsin, sest minu arust on see täiega armas.

Tahtsin sellest ka kirjutada, et ma vihkan Sireti läpakat. See msn on mingi miljon korda juba kokku jooksnud ja ma otsisin enne 10 minutit tagas, kust kohast täpitähed tulevad. AJUVABA lihtsalt. Lisaks sellele jookseb see üldse koguaeg kinni. Ja ma loodan, et Siret hoiab mu läpakat hästi seal ühikas.

Lisaks avastasin ma täna, kui suurt jälkust tekitavad minus mingid, kuidas nüüd viisakalt öelda - elu hammasrataste vahele jäänud inimesed?- ühesõnaga parmud. Lihtsalt ma ei suuda. Mõned inimesed ilmselt arvavad, et ma olen õel ja kuri ja et meil peaks sellistest inimestest kahju olema. Vot mul ei ole neist kahju. Miks mul peaks? Tahate öelda, et nad ei ole selles ise süüdi. Hell yeah, on ikka küll. Nad ei sündinud sellisena. Või kui sündisidki sellises perekonnas, siis on igal inimesel võimalus muutuda. Sa võid oma elu teistsuguseks elada, kui sa seda tahad. Fakk, mine tööle nah. Või ma ei tea, tee mida iganes, aga ära ole selline. Alati on olemas valik. Sa kas tahad olla selline või ei taha. Ja kui sa valid viimase, siis teed sa kõik selleks, et sellisest elust pääseda. Või mis elu see üldse on. Ja kui sulle meeldibki selline elu, siis palun ela seda kuskil omaette. Lihtsalt varsti ajab närvi juba, kui igakord kui ma Tartu bussijaama satun kohtan ma seal mingeid vastikult haisevaid pompse. Ja ma arvan, et isegi need inimesed, kes neile kaasa tunnevad, ei suudaks selle haisuga leppida niiet face it!

Ma olen nii väsinud nüüd, et lähen magama vist. Tegelikult kirjutan kohe ka ühe eraldi postituse veel ja siis lähen. :)

Tsauki!

xoxo