Kodutütar.

Tulid meelde kodutütarde tõotus ja seadused:

1. KT on puhas sõnas, mõttes ja teos
2. KT armastab oma kodu ja on ustav Isamaale
3. KT õpib hoolega ja püüab edu poole
4. KT ausatb vanemaid inimesi ja on nõrgema kaitsja
5. KT ei kaeba ega hädalda
6. KT viib alustatud tööd alati lõpule
7. KT võib usaldada
8. KT on aus, karske, südamlik ja elurõõmus
9. KT on looduse sõber ja kaitsja
10. KT püüab teha head oma ligimesele

Tõotus:

Tahan olla korralik ja aus, armastada oma kodu ja Isamaad, aidata ligimest ja jääda ustavaks Kodutütarde põhimõtetele ja määrustele.

Mina andsin selle tõotuse, siis kui ma käisin umbes neljandas klassis. Tegelikult ma igatsen seda aega, kui kodutütreks olemine minu jaoks nii palju tähendas ja kõik need üritused nii huvitavad tundusid ja aega palju rohkem oli. Need üritused on siiani huvitavad ja mul on nii kahju, et ma üldse nendest osa võtta ei saa. Ja seda just ajanappuse tõttu. Läbi selle organisatsiooni olen ma oma ellu saanud nii palju häid sõpru ja nii kuradi olulisi inimesi. Laagritesse mindi alati naeratus suul ja vahel lahkuti pisarad silmis, sest keegi ei tahtnud ära minna. Eks ajaga see seltskond muutus ja uued noored tulid peale, kui need vanad tegijad on ikka alles jäänud sinna. Seda on hea vaadata. Eks kõige armsamateks juhendajateks olid ikka Mariina, Anu ja Kaimo. Nii ägedad ja toredad inimesed, nii mõistvad ja eeskujulikud. Enamus neistki on juba oma teed läinud.
Tegelikult olen ma kurb ja igatsen neid armsaid laagri aegu ja sinna on alati nii hea tagasi minna, sest hoolivad inimesed on seal alles ja nad jäävad ka sinna. Niisiis tahan leida aega, et mõnest laagrist osa võtta. Ma igatsen teid armsad ja kallid. Eriti neiu Kerlyn Kupits, kes tänu sellele organistasioonile just minu südamesse puges. Sinuga peseks katlaid ka siis, kui väljas on -30 kraadi külma. <3 p="">

Tartu laagrist ka midagi. :D Päris kino sai tehtud.

Olin roosa, olin.

Kunagi olid need kaks ikka lemmik kutid mul.

Armsakesed. :)

Mu ainus Ranel! <3 td="">

Kõige hullemad kiusupunnid.

Seda Andryt igatsen ikka tõsiselt.

Annan märku.

Kaida küsis täna, et kuidas läheb ja ma ei osanudki talle kohe vastata. Stabiilselt läheb. Päevad vahetuvad, kuid rutiin jääb üldiselt samaks. Ainus, mis rutiinist välja toob on tervise kõikumine või siis trenn. Muud nagu midagi. Kooli asjad said üldiselt õigeks ajaks korda. Palju rohkem tuleb tegelikult pingutada, siis ei teki seda olukorda, kui lihtsalt enam ei jõua ja ei taha ka väga.

Kodus oli tore. Nii hea nädalavahetus oli. Õnneks tuleb issi neljapäeval koju ja mina lähen ka koju nädalavahetusel. Nädalavahetusel sai päris palju aega koos oma õega veedetud. Kuradima hea, et mul ikka vanem õde on ja et tal kõik hästi läheb.

Viimased kaks päeva on kõht jubedast valutanud ja mingi viirus liigub ringi. Loodan, et mina seda endale külge ei saanud. Kodused on haiged. 

Nii äge oli täna kehalise tunnis. Meil oli uisutund ja teadagi, et mina ju uisutada ei oska. Väikestel esimese klassi omadel oli ka uisutund ja siis see oli nii armas lihtsalt, kuidas nad täiega kaasa elasid mulle. Üks väike tüdruk ütles mulle, et oskad ju küll uisutada. Nii nunnud ja ägedad. Nad üldse ei karda ka kukkuda ega midagi. Nii vahva. :)

Siki.

Sai eelmine nädal väike pildistamine tehtud! :)

30.mai tegijad! :)

You make me smile! 

Emme memmekas!

Mu ilusad!

Love being stupid with you!

Saa ruttu terveks, mu armas! :)

Midagi aastast 2012.

Tahtsin kirjutada siia oma eelmisest aastast ja nendest inimestest, kes on mu elus just eelmisel aastal nii palju rolli mänginud. Kui ma nad nüüd ilmselt ära nimetaks, siis ma võiks öelda, et kõige rohkem on seda teinud ilmselt Lauri. Sõnadetagi selge, et tema olemasolu mõjutas mu eelmist aastat kõige enam, sest eelmise aastaga sai ta mulle täpselt niinii kalliks nagu ta seda praegu on. Kuidagi kurb, kui see kõik vaid eelmisesse aastasse jääkski. Kuid muidugi ei saa ma unustada oma tüdrukuid: Triinu ja Doris. Samuti Elo ja Ave. Endale üllatuseks sai aasta teises pooles üheks päris heaks vestluskaaslaseks mulle ka Sille, kellega on ikka pikad jutud maha räägitud. Kohe kindlasti ka Kristjan ja Erki. Aasta lõpus suutsin ma leida üles ka ühe oma vana sõbra Taneli. Mainiks ära ka Etheli ja Krissu. Need on need inimesed, kellega ma peaaegu iga päev koos aega veedan siin Lähtel ja toetavad mind. 

Siit eemal on mul ju mu Annu ja mu Annika. Muidugi mu õde ja mu Stennu. Sai ikka paar päris head pidu tehtud ja nii tore on neid alati näha. Mu kaksikud ka: Rauno ja Tauno. Ja muidugi mu perekond. Nii tore on see, et issiga on suhted täiega heaks läinud. Mu Mari ka muidugi. Pole vahet, kui kaugel ta on. Südames on ta ikkagi. Täpselt nagu Argogi. Kuigi teatud takistused hoiavad meid lahus, on ta mulle ikkagi niinii kallis. Ning mu üks ja ainus Ranel. :)

Mu maailma moodustavad ikka meeletult ägedad ja head inimesed. Muud ma oma eelmise aasta kohta kirjutada ei oskagi. Kõik oli nagu oli. Suvi sai veedetud tööl olles ja sügisel alustatud oma viimast klassi gümnaasiumis. Nii palju on muutnud ja nii palju juhtunud. Tihtipeale need kurvad kogemused on parimad kogemused ja õpetavad nii palju. :) Niimoodi vist saadaksegi täiskasvanuks. Kohe kindlasti ei tule see vanusega vaid hoopis kogemusega. Eelmisest aastast siis kõik. See aasta tõotab palju huvitavam tulla. 

Äge on vahest kuulata, kui mõtetega kevades me kõik juba oleme. Meeletu planeerimine käib. Nii äge on kuulata. Samas nagu ei taha, et kevad nii kähku tuleks, aga samas nagu tahaks ka. Täna avastasin, et ma tahaks, et lumi oleks maas, aga väljas oleks 30 kraadi sooja. Ulmelised tahtmised. 

Koduigatsus on ka. Rohkem ei oskagi midagi kirjutada. Tuleb jälle üks nädal üle elada ja siis veel natuke. Mu sünnipäevani on ju ainult 129 päeva veel. :D

Siki!

sad.

Polegi ammu nii kurvana ennast tundnud. Maailm laguneks nagu tüki haaval koost. Kaob üks ja kaob teine. Kool röövib kogu mu aja ja ma ei suuda isegi kõige tähtsamate asjadega tegeleda. See kuradi saksa keel sööb lihtsalt mu ajusid. Mu seljavalud on niii hullud lihtsalt ja pea on otsas nii paks. 

Nii kurb on, et pisarad tulevad ka silma. Ja ausalt, ma ei oska isegi muud siia rohkem postitada. Positiivseid asju on ka ja neid positiivseid inimesi muidugi, kes vahel oma lolluste ja enda naeruga mindki naerma panevad. Nagu näete, pole ma siiani mingit eelmise aasta kokkuvõtet teinud. Ma ei leia selleks motivatsiooni. 

Lisaks sellele magan ma nii halvasti ja olen nii kuradi väsinud. Lumi võiks ära minna ja päike võiks välja tulla. Ilm ajab kõik veel hullemaks. 

Polegi ammu midagi nii nukrat siia kirjutanud, aga nii just praegu on. Läheks lihtsalt ära!

Siki.

You're my heaven!

Teen ühe kiirekiire postituse siia ära enne kui magama lähen. Ma ei hakka puudutama seda koolis toimuvate muudatuste ja streigi teemat, sest see on kuidagi väga ülepaisutatud juba ja nii paljudele jääb selle meie aktsiooni mõte siiski arusaamatuks. 

Tegelikult ei ole ma praegu üldse iseendaga rahul. Koolis on nii raske. Eks ma mingil määral olen ju selle ise tekitanud, selle olukorra, iseendale. Aga ikkagi on nii raske. See lõpp tundub kuidagi nii lähedal, aga samas nii kaugel. Uus aasta on toonud meie klassi nii palju jututeemat kevadest. Kes mis eksamid teeb ja kuhu õppima läheb. Paljudel on valik juba tehtud, mõned kahtlevad. Mina olen kuskil mujal. Ma tean, mis ma teha tahan, aga ma ei tea kas ma saan hakkama. Ma loodan ja usun, kuid midagi nagu paneb mind iseendas kahtlema. Keeruline. Eks lõpuni on veel aega, kuid see aeg läheb ju nii kiiresti. Praegu tuleb ennast lihtsalt kokku võtta ja pühenduda sellele, mis on tõeliselt tähtis. Ei tohi aga ka puhkust unustada.

Ööd on ka imelikuks muutunud. Ei suuda sellest vaheajast välja tulla ja unereziim ei lähe üldse paika. Üleeile ei saanud üldse magada ja eilne öö tundus meeletult pikk olevat. Eks näis, mis tänane toob. Õnneks pole unenägusid näinud. Horoskoope olen küll lugenud. Nende järgi peaks tulema hea aasta.

Viimasel ajal on kuidagi toetusest puudu jäänud. Just teiste inimeste poolt. Tegelikult on see nii tähtis. Minu jaoks vähemalt. Nende poolt, kes peaksid toetama. Vahest võiks keegi küsida, et kuidas sul läheb ja kas sa saad hakkama. Annu on tegelikult niinii tähtis ja oluline. Olenemata sellest, et ta nii kaugel on ja ma teda nii vähe näen, süstib ta minusse alati seda eneseusku ja see motiveerib nii palju tegelikult. Talle eeskujuks olla on hea ja see on lihtsalt tore, kui keegi sinusse niii palju usub. Sa oled mulle armas. :)

Tudimõmmi ära.

Ja see laul on ikka üleprahi hea. :) 

Siki.

Ära kunagi eira neid, kes sinust hoolivad! Muidu ühel päeval võid sa jõuda arusaamisele, et oled kive korjates kaotanud teemandeid!

Ma ei saa seda kusagil mujal mainida, sest sul tekiks siis jamad. Nii nõme ikka, et meie arusaam ei ühti sinu teise poole arusaamaga. Igatahes minul käis eile külas niinii oluline inimene. Kogu mu elu jooksul ilmselt üks olulisemaid. Meil on olnud aegade jooksul päris palju kisklemist, aga kuidagi moodi oleme siiani jõudnud. Ja nagu me ise avastasime täna, et suureks kasvanud. 

Kes see siis käis? Mu armas ex-naabripoiss ülemiselt korruselt :D. Eiko ikka. Temaga on ikka mõnusalt ägedaid aegu olnud. Või üldse, miks ta nii oluline on mulle? Kui me väikesed olime, siis tundus elektri ära minemine maailma parima asjana, sest siis me mängisime alati küünlavalgel kolmekesi mingeid lauamänge sina, mina ja Siret. Me oleme koos suureks kasvanud. Eks ma ikka igatsen ka sind vahel päris palju, sest nüüd näeme me nii harva. Aga see on nii vahva, et kui me näeme, siis me räägime lihtsalt maad ja ilmad kokku ja jutt ei lõpe kunagi otsa. Sa tunned mind päris hästi ja hoolid siiani. Sa oled mulle armas! Väikesest peale juba :). 

Esimene postitus aastasse 2013.

Hei! :)

Minu selle aasta esimene postitus tuleb siis päris hilja. Blogimine on ülde nii teisejärguliseks muutunud. Lugesin teiste blogisid ja nii paljud teevad kokkuvõtteid eelmisest aastast. Kui ma enda eelmise aasta peale mõtlesin ei tulnud mul esiti ühtegi tähtsat sündmust meelde. Kuid pingsamal järele mõtlemisel sain aru, et tegelikult muutus eelmise aastaga nii palju. Ma teen ka selle meenutuspostituse siia ära, aga hiljem. Mitte täna.

Aastavahetus algas sellega, et ma olin Lähtel Lauri juures. Alustuseks kukkusin trepist alla. Ajab naerma, aga polegi üldse naljakas, sest see oli päris valus ja terve õhtu mu pea tõsiselt valutas. Ranne valutab siiani. Lauri ehmatas päris ära ja ütles mulle pärast, et korra kartis, et ongi minust ilma jäänud. Õnneks sain ma ilma suuremate vigastusteta ja traumapunktita hakkama. Läksime siis vennaga Lähtele Taneli juurde. Poisid istusid seal juba ja tiksusid. Ja siis muidugi naersid minu üle ja kiusasid. Ainsa tüdrukuna seltskonnas pidin sellega leppima. Tegelikult on nad kõik mulle omamoodi armsad. Ühed natukene rohkem ja teised vähem, kuid nendega on alati tore. :) Varsti jõudiski kätte see 00.00. Muidugi olime me juba varakult välja roninud ja kõik alustasid rakettide laskmisega päris varakult. Imelikult palju rahvast oli ka kontori ees, sest tavaliselt on ju enamus linnas. Tegelikult oli tore. Nii paljud olulised inimesed olid kohe silma all ja sai kallistatud ja räägitud. Natukene kahju oli ka. Pole ammu aastavahetust kodus veetnud, kuid võimalik, et tuleval aastal ma seda teen. Eks näis. :) Pärast tiskusime veel Taneli juures edasi. Tegelikult suhteliselt rahulik aastavahetus, sest et ma ei viitsinud väga juua. Lõpuks kõndisime Lauriga kell 5 hommikul "keset mööda" Jõgeva maanteed Lauri juurde. Sõime kooki ja läksime tuttu. Ärkasime kell neli päeval. Kõik bussid magasin maha ja algse plaani järgi pidin venna juurde jääma, aga siis rääkisin Annuga ja läksin hoopis pukka. Emme ja issi olid seal. Ja see oli päris pörff esimene jaanuar, mis mul olnud on.

My only!

Kalllis!

Andrele ka pilti! :D

Üldjuhul on vaheaeg nii märkamatult möödunud. Ma pole veel jõudnud sõpru igatsema hakatagi ja vajaksin veel kahte nädalat selleks, et mul igav hakkaks kodus. Lisaks muidugi, ma olen ju enamus vaheajast haige olnud, kuid seegi on nii tavaline.

Täna käisin Sireti ja Riho juures. Päris nende oma kodus. Neid on nii tore vaadata ja mul on nende pärast nii hea meel. Nii hea, et nad üksteisel olemas on ja kogu selle saasta on suutnud üle elada. Armas, kui kaks ilusat inimest teineteisega nii perfektselt sobivad. See on ainult positiivne. Muidugi on mul natukene selline tunne, et ma jään oma vanemast õest mingil määral ilma, aga see kõik käib ilmselt suureks kasvamise juurde. Minu õeks jääb ta ikkagi. :) Ja see on parim osa. 

Being stupid with you! <3 td="td">

(L)

Ilmselgelt sa oled ja jääd mu lemmik fotoobjektiks!

Praegu on hea tunne kõige suhtes. Aga mingi imelik mure on südames ja Raneli üks unenägu tekitas ka minus mingeid külmavärinaid, sest ma ju usun nii väga nendesse. Loodetavasti läheb kõik hästi. Tuleb ainult positiivne olla! :) 

Siki! :)