Teen ühe kiirekiire postituse siia ära enne kui magama lähen. Ma ei hakka puudutama seda koolis toimuvate muudatuste ja streigi teemat, sest see on kuidagi väga ülepaisutatud juba ja nii paljudele jääb selle meie aktsiooni mõte siiski arusaamatuks.
Tegelikult ei ole ma praegu üldse iseendaga rahul. Koolis on nii raske. Eks ma mingil määral olen ju selle ise tekitanud, selle olukorra, iseendale. Aga ikkagi on nii raske. See lõpp tundub kuidagi nii lähedal, aga samas nii kaugel. Uus aasta on toonud meie klassi nii palju jututeemat kevadest. Kes mis eksamid teeb ja kuhu õppima läheb. Paljudel on valik juba tehtud, mõned kahtlevad. Mina olen kuskil mujal. Ma tean, mis ma teha tahan, aga ma ei tea kas ma saan hakkama. Ma loodan ja usun, kuid midagi nagu paneb mind iseendas kahtlema. Keeruline. Eks lõpuni on veel aega, kuid see aeg läheb ju nii kiiresti. Praegu tuleb ennast lihtsalt kokku võtta ja pühenduda sellele, mis on tõeliselt tähtis. Ei tohi aga ka puhkust unustada.
Ööd on ka imelikuks muutunud. Ei suuda sellest vaheajast välja tulla ja unereziim ei lähe üldse paika. Üleeile ei saanud üldse magada ja eilne öö tundus meeletult pikk olevat. Eks näis, mis tänane toob. Õnneks pole unenägusid näinud. Horoskoope olen küll lugenud. Nende järgi peaks tulema hea aasta.
Viimasel ajal on kuidagi toetusest puudu jäänud. Just teiste inimeste poolt. Tegelikult on see nii tähtis. Minu jaoks vähemalt. Nende poolt, kes peaksid toetama. Vahest võiks keegi küsida, et kuidas sul läheb ja kas sa saad hakkama. Annu on tegelikult niinii tähtis ja oluline. Olenemata sellest, et ta nii kaugel on ja ma teda nii vähe näen, süstib ta minusse alati seda eneseusku ja see motiveerib nii palju tegelikult. Talle eeskujuks olla on hea ja see on lihtsalt tore, kui keegi sinusse niii palju usub. Sa oled mulle armas. :)
Tudimõmmi ära.
Ja see laul on ikka üleprahi hea. :)
Siki.
0 comments:
Post a Comment