Esimene postitus aastasse 2013.

Hei! :)

Minu selle aasta esimene postitus tuleb siis päris hilja. Blogimine on ülde nii teisejärguliseks muutunud. Lugesin teiste blogisid ja nii paljud teevad kokkuvõtteid eelmisest aastast. Kui ma enda eelmise aasta peale mõtlesin ei tulnud mul esiti ühtegi tähtsat sündmust meelde. Kuid pingsamal järele mõtlemisel sain aru, et tegelikult muutus eelmise aastaga nii palju. Ma teen ka selle meenutuspostituse siia ära, aga hiljem. Mitte täna.

Aastavahetus algas sellega, et ma olin Lähtel Lauri juures. Alustuseks kukkusin trepist alla. Ajab naerma, aga polegi üldse naljakas, sest see oli päris valus ja terve õhtu mu pea tõsiselt valutas. Ranne valutab siiani. Lauri ehmatas päris ära ja ütles mulle pärast, et korra kartis, et ongi minust ilma jäänud. Õnneks sain ma ilma suuremate vigastusteta ja traumapunktita hakkama. Läksime siis vennaga Lähtele Taneli juurde. Poisid istusid seal juba ja tiksusid. Ja siis muidugi naersid minu üle ja kiusasid. Ainsa tüdrukuna seltskonnas pidin sellega leppima. Tegelikult on nad kõik mulle omamoodi armsad. Ühed natukene rohkem ja teised vähem, kuid nendega on alati tore. :) Varsti jõudiski kätte see 00.00. Muidugi olime me juba varakult välja roninud ja kõik alustasid rakettide laskmisega päris varakult. Imelikult palju rahvast oli ka kontori ees, sest tavaliselt on ju enamus linnas. Tegelikult oli tore. Nii paljud olulised inimesed olid kohe silma all ja sai kallistatud ja räägitud. Natukene kahju oli ka. Pole ammu aastavahetust kodus veetnud, kuid võimalik, et tuleval aastal ma seda teen. Eks näis. :) Pärast tiskusime veel Taneli juures edasi. Tegelikult suhteliselt rahulik aastavahetus, sest et ma ei viitsinud väga juua. Lõpuks kõndisime Lauriga kell 5 hommikul "keset mööda" Jõgeva maanteed Lauri juurde. Sõime kooki ja läksime tuttu. Ärkasime kell neli päeval. Kõik bussid magasin maha ja algse plaani järgi pidin venna juurde jääma, aga siis rääkisin Annuga ja läksin hoopis pukka. Emme ja issi olid seal. Ja see oli päris pörff esimene jaanuar, mis mul olnud on.

My only!

Kalllis!

Andrele ka pilti! :D

Üldjuhul on vaheaeg nii märkamatult möödunud. Ma pole veel jõudnud sõpru igatsema hakatagi ja vajaksin veel kahte nädalat selleks, et mul igav hakkaks kodus. Lisaks muidugi, ma olen ju enamus vaheajast haige olnud, kuid seegi on nii tavaline.

Täna käisin Sireti ja Riho juures. Päris nende oma kodus. Neid on nii tore vaadata ja mul on nende pärast nii hea meel. Nii hea, et nad üksteisel olemas on ja kogu selle saasta on suutnud üle elada. Armas, kui kaks ilusat inimest teineteisega nii perfektselt sobivad. See on ainult positiivne. Muidugi on mul natukene selline tunne, et ma jään oma vanemast õest mingil määral ilma, aga see kõik käib ilmselt suureks kasvamise juurde. Minu õeks jääb ta ikkagi. :) Ja see on parim osa. 

Being stupid with you! <3 td="td">

(L)

Ilmselgelt sa oled ja jääd mu lemmik fotoobjektiks!

Praegu on hea tunne kõige suhtes. Aga mingi imelik mure on südames ja Raneli üks unenägu tekitas ka minus mingeid külmavärinaid, sest ma ju usun nii väga nendesse. Loodetavasti läheb kõik hästi. Tuleb ainult positiivne olla! :) 

Siki! :)