Saturday, September 15, 2012

in the end it doesn't even matter...

Tahaks midagi lõbusat ja head kirjutada. Tahaks kirjutada, et ma olen õnnelik. Eile enne kella 8-t olingi. Minuti pealt hakkas kõik perse minema. Aga ma olen tugev ja võtan  ennast kokku. Aksepteerin seda kõike. See pole minu jaoks kerge, aga kellelegi ennast peale suruda ma ka ei saa. 

Pidu möödus hästi. Ma olen rahul. Usun, et saime hästi hakkama. Rebaste ristimine möödus ka hästi. Tore oli. Spordipäev pani jalad valutama. Üldiselt on mul koolist kopp ees ja siin olemisest. Ma tahan koju. Ma tahan Sinuga välja jalutama minna ja rääkida sellest, mis siiani rääkimata. 

Lootsin, et see viimane klass tuleb pörff. Võimalik et tulebki. Praegu tundub lootusetu. Inimesed hakkavad mu ümbert ära kaduma. Just need, kes minu jaoks tähtsad on. Ma ei taha ju tegelikult vinguda ega haliseda, aga nii on. 
Lisan õhtul pilte ka. Kõigist olnud üritustest.

0 comments:

Post a Comment