See peaks kõik niii lihtne olema, aga ei ole !

Heipa!

Eile öösel nägin väga tolmust unenägu ja seda sõna otses mõttes. Võimalik, et ma isegi aevastasin läbi une. :d Igatahes on tänane päev möödunud Jevgeni Onegini seltsis ja ma ei saa sellest raamatust mitte midagi aru. Tegelikult ka, see on niii pointless ikka :d. Aga loen läbi siiski. Siis nüüd natuke aega tagasi läks Mammu ka ära. Pole teda ikka nii ammu näinud. Üldse mingi vanade sõpradega kokku saamised ja suhtelmised on käsil mul siin viimasel ajal. Mulle meeldib. Siis ei jää võõraks nendega. Täna otsustasin ennast lihtsalt ilusaks ka teha. Muidu kõnnin ma kodus päev läbi oma tudupükstega ringi ja juukseid ei kammi, aga täna tegin täis meigi ja panin ilusasti riidesse ka, lihtsalt oma lõbuks. Päris hea tunne oli. Mitte mingisugust tahtmist pole vist kooli minna, kohustused hakkavad juba vaikselt tunda andma. Eks näis mis sellest kõigest saab. Kas ma üldse saangi hakkama, ma loodan ju parimat ja üritan endast ka parima anda, aga ma ei tea. :/ Kurbus tuleb, kui ma sellele mõtlen, niisiis ma parem ei mõtle.

Surfasin täna näoraamatus ka ringi ja leidsin mõnusaid pilte.

Rohkem nagu midagi. Ootan huviga oma tänast unenägu juba, igatahes olen väss. Lähengi magama. Te nautige neid pilte, mis seal all on . :d

Teie Siki!

xoxo.

Kuidagi väga minulik pilt on:d

Simpsonid on ikka maailma parimad küll!

Peaaegu kindel, et Kaarlile väga meeldib see pilt ! :d

Sõprus on nagu piss püksis- kõik näevad seda, aga ainult sina tunned selle soojust.

Ma ei saa aru, mul on niii palju teha, kuid mitte miski ei motiveeri mind neid asju tegema. Selline laiskus on tulnud lihtsalt. Samas ma tean, et kui need asjad jäävad tegema, juhtuvad sellised asjad, millest ma pole praegu eriti huvitatud.

Niisiis käisin arsti juures ja tegelikult ei kuulnud sealt mitte midagi positiivset. Mida rohkem ma selle haiguse kohta uurin, seda rohkem hakkan kartma. Kõik ei olegi nii lilleline ja ilus kui algul tundus.

Igatahes hakkab vaheaeg jõudma lõpule. Imekombel ma lausa tahan Lähtele tagasi minna. Igatsen neid inimesi sealt. Algul on kindlasti jälle jube raske selle rutiiniga harjuda, aga küll ma hakkama saan. Vaheaja lõpp on olnud väga äge. Eile mängisime Steni, emme ja Meritiga mingi mälumängu doominot. See on selline lauamäng, kus saab täiega nalja. Eile ma võitsin selle mängu ja mu väike õde Merit pani selliseid kilde maha, et halb hakkab no.:d Igatahes täna mängisin seda Steni, Annika ja Siretiga. Ilmselgelt olin tänase õhtu üllataja mina ja naerda saime ikka kõvasti. Kõht valutas sellest. Aga jah, ma kaotasin ja tänu sellele olen tervele seltskonnale rummi võlgu nüüd. Jeii, win. Aga ma olen LIIGA alakas, et rummi osta, niiet aasta ja kahe kuu pärast tiburullid :d. Laava hakkas peas purskama ja tekkis lühis hetkeks. Ma olen jumala kindel, et tahtsin siia midagi tähtsat ka kirjutada, aga ei tule vot meelde.

Igatahes nautige seda mõnda päeva vaheaega, mis veel jäänud on.

Teie Siki.

xoxo

.

Õnneks on vähe vaja.

Tegelikult on nii, et masekommid vist said otsa. Vahest piisab lihtsalt päikesest, heast laulust ja unenägude tekitatud meeleolust, et olla õnnelik. Ma tunnen ennast hästi. Kevad on miski, mida ei tohi maha magada oma tusatujudega. Hoopis õue peaks minema. Okei, tglt praegu on kell alles pool 11 ja õues puhub miljon suur tuul. Väga ei lähe õue, aga päike paistab. Tänase päeva eesmärkideks on kõne kirjutada, uurimustööga tegeleda, raamatut lugeda, trenni ja aeroobikasse jõuda. Suht vähe eesmärke üheks päevaks. Kõik selleks, et ülejäänud päevad saaks lebotada. :)

Ilusat vaheaega kullakesed, igatsen juba.

Tsauki.

xoxo.

Ma kardan.

Mõtlen sellele, mis mu elus on oluline. Asjadele, mis tekitavad minus hea tunde. Sellele, mis paneb mind vabalt tundma. Fotograafia ja korvpall. Teate, kuidas mõjub korvpall minule. Kui ma saan enda kätte palli, tundub nagu polekski midagi muud. Mina, pall ja korv. Mind ei morjenda see, kui vise ei lähe. Lihtsalt palli käes hoidmisest on juba kõik nii korras, kui üldse saab olla. Hetkel on korvpalli mängimine äärmiselt raskendatud minu jaoks. Ma pole siin rääkinud sellest, mis minuga toimub, sest see pole kõigi lugejate silmadele. Igatahes ei saa ma mängida. Ja see ajab mind niii närvi. Mängides teen ma endale haiget. Nii ei ole õige. Ma kardan, et ei saagi enam mängida. Kõik.

Ma vajan midagi stabiilset oma ellu. Kedagi, kes teaks täpselt, kuidas käituda, ükskõik mis tuju mul ka poleks. Ma vajan, et ta ütleks mulle, et asi pole lootusetu. Seda, et lootus on alati. Võimalik, et ma oleks ta leidnud, võimalik, et leidsingi, kuid ma ei jõua oodata, kuni kõik piisavalt selge on.

Ma loobun. Jep, Siki ei saagi seda, mida ta tahab, loobub hoopis. Tehke kõik kähku kalendrisse märge. Ma võin ju loobuda, aga lootus sureb viimasena. Ma ei tea mitu miljon korda ma olen juba pettunud, igatahes olen ma valmis veel mitu miljon korda pettuma. Vot. Polegi nagu midagi öelda.

Ma tõesti ootan seda päeva, millal ma saaksin hommikust õhtuni lihtsalt siiralt naeratada, niimoodi, et see naeratus tuleks südamest. Nii, et ma tõesti oleks õnnelik 24 tundi järjest. Kas seda on tõesti palju tahetud?

Ma ei teagi, kas olla kurb või rõõmus. Väga nagu pole kumbagi. Selline emotsioonitu. Sattusin täna vanu pildialbumeid lappama ja jäin 10-ks minutiks lihtsalt ühte pilti vaatama. Justkui oleks mingis täiesti teises maailmas, lihtsalt ei kuulnud kui emme minuga rääkis. Nimelt sellel pildil oli mu vanaema. Mu venna istus ta süles. Millegi pärast kuulsin ma oma venna suust küsimust, kes see on. Ma ei suuda uskuda, et ta ei mäleta. See teeb haiget. Kas tõesti ma ka mõne aja pärast ei mäleta sind enam. Ma igatsen Sind. Üle poole aasta pole ma käinud maal lihtsalt sellepärast, et mul on siiani valus sinna minna. Kaks päeva tagasi sai Sinu surmast 8 kuud. Kohutav, kui ammu see oli. Ma igatsen sind. Igapäevaga aina enam. Kas sellest on üldse võimalik kunagi üle saada, väga ei vist. See pole õige, et sind pole enam. Kõik on kuidagi nii tühi ja mõttetu. Sa oleks osanud mulle öelda, mida teha, kui ma nii tunnen, nagu ma just praegu tunnen. Sa teadsid alati, mida teha. Kuigi sa ei teadnud mida öelda, siis sa teadsid kuidas öelda. Ma mäletan Sind just täpselt sellisena nagu ma sind eelviimasena nägin. Rõõmsa ja elavana. Ma mäletan, kuidas sa nutma hakkasid, kui me sulle sünnipäevaks laulsime, mäletan seda niimoodi nagu oleks see eile olnud. Sulle ei piisanud ühest ainsast korrast, sa oleks tahtnud, et me oleks kogu sünnipäeva vältel laulnud. See oli su 80-s sünnipäev. Kindlasti huvitab teid, miks ma ei mäleta seda, mil ma Teda viimasel korral nägin. Nimelt ei taha ma seda mäletada ja olen otsutanud selle hetke oma mälust kustutada, sest see oli ta matustel. Näha keha, mida oled harjunud nägema niii elavana nüüd nii elutuna- see on kurb. Ma igatsen Sind mu kallis vanaema! :(

Mu väikevend on jõudnud etappi, kus teda huvitab kõik inimesega seotu. Nimelt on ta terve tänase päeva juureldnud küsimuse üle, mis meestel tisse ei ole ja naistel nii suured tissid on. Ja seetõttu, et naistel nii suured tissid on, ei jõua tema naist võtta. Vot teile nalja. Selline kutt mul siin kodus ongi. :d

Teie Siki!

xoxo.

( Vabandan, et ma ei oska siia midagi rõõmsat kirjutada, aga ilmselt olete sellega juba harjunud. )

Ma ei tea, mis ime läbi, aga ma tunnen ennast hästi. Olen nagu enamvähem õnnelik. Kõik, millele ma tohin mõelda on hästi. Kindlasti on selles süüdi päike ja see kevadine ilm, mis viimased päevad valitseb. Nii hea on õue minna ja tunda, kuidas päike põski paitab aga sellegipoolest puhub selline jahe tuuleõhk, mis kinnitab, et kevad pole veel päris kohal ja suveni on aega. Lisaks on mu heas tujus süüdi vist mu klassikaaslase. Minu arust on amazing see, kuidas me seda teeme. Kuigi läbi vingumise ja karjumise ja solvumise ja muu sellise, me saame alati hakkama. No matter what. Kui me hommikul kooli tuleme ja ei tea veel, millega esineme, siis on see kindlasti kaheksandaks tunniks välja mõeldud, olgu mis on. Uhke Teie üle jälle 51.lend. ;)

Kevad tuleb ja seda näitab juba see, kui palju armastust igal pool on. Äkki jõuab varsti minuni ka, võiks ju samas või mis. Lootus on lollide lohutus. Päike paistab ja kõik oleks justkui hästi. Samas, kui ma hakkan mõtlema järgmise nädala üle valdab mind lihtsalt jube hirmu tunne. Ma vihkan arste, või siiski, ma kardan neid. :/ Aga sellele ma praegu ju ei mõtle !

Nautige seda ilma.

Siki.

xoxo

.

Niiiviisi, see päike ja kevad meile tubadesse tungibki. ;)

Vahest ei saagi muud moodi. Vahest peabki käituma nii nagu süda ütleb. Vahest sa pead üle saama ja kõike läbi sõrmede vaatama. Vahest vajab igaüks meist kedagi, kes hoiaks käest kinni, kallistaks ja ei ütleks midagi. Vahest vajame me kõik tõelist sõpra.

Sõprust ei saa hinnata selle järgi, kui vähe teil tülisid on või kui palju aega te koos veedate. Sõpru ei saa usaldada vähem või rohkem. Kui sa seda teed, siis sa lihtsalt teedki. Tülid muudavad sõprust tugevamaks. Kui teil tekivad lahkhelid ei tähenda see seda, et te enam sõbrad pole. See tähendab seda, et julgete üksteisele öelda täpselt seda, mis südames tunnete, katmata tülli minna. Lähete tülli ja lepite. Annate andeks. Niimoodi see käibki. See peabki nii olema.

Lähtel oldud aeg on õpetanud mulle palju. Ilmselt kõige rohkem olen ma õppinud teistest inimestest hoolima. Ma olen seda teinud alati, kuid siin olen ma haknud neid inimesi väärtustama. Nende huvisid ja vajadusi seadma enda omadest kõrgemale. Vanasti olin ma teistsugune, ma ei tea milline Siki on õige, kas see kes vanasti või see kes praegu. Võimalik, et mõlemad. Inimesed ju muutuvad ajaga, kuid jäävad samas ikkagi nendeks kes nad on.

Mul on tunne, et head ajad alles tulevad. Kevad ju tuleb!

Siki! ( palub vabandust, et pole ammu kirjutanud )

xoxo.

Emme tegi tuju heaks.

Wuhuuu, mul on maailma parim emps ! (L)

Sajaga hea on omada sõpra, kes minuga kell pool 11 õhtul välja kergele jalutuskäigule tuleb, kui mul miljoniga igav on. :d Ja siis hiljem minu juurde teed jooma tuleb ning endale võisaiu teha laseb. Tee ja võisaiade kõrvale räägib ta vahelduva eduga tarka juttu ja plõksutab karbiga, mis mind närvi ajab.Vot selline sõpa on mul juba mitmeid aastaid olnud. Uhke su üle noh. Mii loves juuu. ;*

Tegelikult tänasteks suuremateks sündmusteks on see, et kõik asjad ajavad mind nii närvi, emme ja issi ostsid uue auto, ma unustasin ära, et mu põlved valutavad ja tegin endale täiega haiget. Vot ja selle nädalaga võib isegi vist rahule jääda. Õppisin enamvähem uisutamise selgeks. Hinnaks on sinised põlved, mis teevad haiget. Samas oli nädala algus täielik masekommi aeg. Lihtsalt väga nõme sõpradega tülitsemine on käsil viimasel ajal. :( Kurb. Siis Kaupo ja Ahto võtsid paberid välja. Nii meid siis ongi nüüd 24. Vot. Ma ei oskagi enam midagi öelda. Üks tunnete segadus teise otsas. Aa ja kõige aktuaalsem teema on see, et kas klassipidu toimub või mitte.

Lisaks kõigele olen ma pidanud juba kolm päeva ilma Elota olema ning vastu pean pidama veel mõned päevad. :(

Väga seosusetu ja nõme tekst. Ma tean. Loodan, et läheb ikkagi korda neile kellele peab minema. ;*

Teie Siki.

xoxo.

Ma lihtsalt pean ära märkima, kui õige Elo postituse pealkiri on. Kui tunnete end hästi, siis ärge muretsege, see läheb mööda. Tõesti lähebki. Mul juba nt läks, ma ei tea, kuidas Teiega on. Niisiis olen taaskord probleemne laps ja söön masekomme, nutan rohkem, kui kunagi enne nutnud olen. Mingi üliemotsionaalsus on tulnud. Inimesed ajavad mind närvi ja teised ei vasta mu suurtele tunnetele. Mitte miski pole arusaadav. Kõik on nii keeruline ja segane.

Inimesed on imelikud. Nad muutuvad vastavalt seltskonnale. Käituvad nii nagu enamus nõuab, mitte ei jää iseendaks. Ja niimoodi ei saagi ma aru, millised need inimesed tegelikult on.

Väärtusetu tunne on. Nagu ma teeksin midagi koguaeg valesti või halvasti. Lihtsalt nõme on olla.

Ilusat naiskadepäeva.

Üle pika aja tundsin ma ennast hästi. Vaatamata sellele, et kõik on masekommi söönud ja ausõna, ma olen Teile toeks nii kuis saan, tunnen ma ennast hästi. Lihtsalt ma veetsin õhtu enda jaoks oluliste inimestega. Me loves you ja rohkem sõnu polegi vaja.

Ainus asi, mis härib on täiega südames kinni ja ei tohiks seal olla. Kurbus tuleb kuidagi, kui ma mõtlen, kui võimatu see on ja kui mõttetu. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et sa siiani mu südames oled. Nüüd isegi rohkem, kui kunagi varem. Raske on sinule mitte mõelda ja veel raskem on seda teha. Nõme tunnete segadus. :(

JÕUAN KAARLIST ENNE UUE POSTITUSE TEHA! JEIIIIII! ;*
musimusi.

Avastasin just hetk tagasi, et ma polegi niiiii lootusetu. Nimelt külastasin oma ekooli, sest ilmselgelt ei ole mul targemat teha eks. A ja avastasin sealt, et hetke seisuga oli mu kolmanda tsükkli tulamusena ainult füüsika kolm ja kõik ülejäänud ained, mis välja pandi olid neljad või viied. Kergemalt öeldes olen ma endaga päris rahul. Igatahes on täna üks üle pika aja normaalseid päevi. Pole nagu halb tuju, ega hea ka. Tuju on stabiilne. Ma polegi tegelikult veel kirjutanud siia, kui uhke ma meie klassi üle olen, sest me tglt ka oleme tublid. Teisipäeval oli suustamine ja siis meie klassi osalusprontsent oli päris kõrge ja osavus oli veel kõrgem. Võttsime kõik poodiumikohad nii poiste kui tüdrukute arvestuses. Tublid ! ;) Järgmine teisipäev on uisutamine ja kelgutamine. Peame ikka sama tublid olema.
Kindlasti tekib teil küsimus, et miks ma nii keset päeva kirjutan. Tegelikult peaks ma saksa keeles olema, aga see on saladus. Võtsin endale ühe vaba tunni, et puhata ja olla. Tegelikult oli saksa keelest õppida ja ma ei õppinud ja seega ei tahtnud lihtsalt tundi minna. Kohe varsti lähen sööma. Muideks mu kallis tiigelviigel Triinu teki oma jalale haiget ja peab nüüd karkudega käima. See tähendab, et mina pean teda igal sammul saatma. Tegelikult ma ei pea, kuid lõpuks ometi saan mina tema eest hoolitseda, muidu on alati tema see, kes minu pärast muretseb ja mind toetab. Nüüd on minu kord. Ja Triinu, ma kannan Sind, ma jaksan küll. Ning see on juba tõestatud fakt. (L) Me loves you.
Okei, ma siis lähen teisele korrusele, et Triinu sööma aidata ja siis ise ka sööma. Igatahes ärge minust eeskuju võtke, koolis peab käima ! ;)
Teie Siki!
xoxo

Ma olen alati nii hea kõigi oma sõprade vastu. Vähemalt üritan olla. Annan alati parima endast. Toetan oma sõpru, sest minu jaoks on nad tõesti tähtsad nagu ma siin ka eelnevalt maininud oled. Ma ei jäta neid kunagi hätta. Aga tõesti, päris tihti vajan mina ka abi. Päris tihti oleks mul vaja inimest, kes tuleks mu juurde, kallistaks mind ja ütles:" Kõik ei saa korda, aga ma olen sul alati olemas! " Tuleks ja teeks mulle pai, lubaks mul nutta, siis kui ma seda tõesti vajan. Kõik asjad on mul niii üle pea kasvanud. Kui ma teen kunagi midagi valesti või ütlen kellelegi oma sõpradest halvasti. Nii halvasti, et see riivab nende tundeid, siis ma alati mõtlen selle üle ja vabandan. Kahetsen seda, et suutsin oma sõnadega kellegi tuju veel rohkem alla viia. Tihti vajan mina ka sellist mõistmist. Mõelge palun enne, kui midagi ütlete. Ma ei ole tundetu. Eriti veel, kui kõik nii halvasti on kui praegu ja ma vajan tuge, siis ei saa ma tihti peale niisama öeldud asjadest aru. Minu viga taaskord aga ma lihtsalt ei saa.

( Üldiselt avastasin ma praegu, et ma arvan alati, et mina olen kõiges halvas süüdi, võimalik, et olengi. )

Ma juba ootan seda, et midagi head juhtuks. Ma ei jõua enam selle sees elada. Kõik kurnab mind. Tahan koju. Tahan oma elu tagasi.

Ausalt öeldes ei saa ma enam üldse aru, miks peab elus kõik nii keeruline olema. Miks peab üldse nii olema, et kui mul on midagi vaja teha siis kõik läheb lihtsalt peesssssseeeeeeee. Miks ei võiks üldse nii olla, et kõik on kerge. Üldiselt on mu elus nii palju häid asju aga kogu see sitt lihtsalt ajab mind nii närvi ja see, et ma millegagi hakkama ei saa ja kõik see. Õhhhh. :S Niiet , vot see on kõik mis ma praegu siia kirjutada suudan. Kõik lihtsalt kasvab niii üle pea. :S