Ma kardan.

Mõtlen sellele, mis mu elus on oluline. Asjadele, mis tekitavad minus hea tunde. Sellele, mis paneb mind vabalt tundma. Fotograafia ja korvpall. Teate, kuidas mõjub korvpall minule. Kui ma saan enda kätte palli, tundub nagu polekski midagi muud. Mina, pall ja korv. Mind ei morjenda see, kui vise ei lähe. Lihtsalt palli käes hoidmisest on juba kõik nii korras, kui üldse saab olla. Hetkel on korvpalli mängimine äärmiselt raskendatud minu jaoks. Ma pole siin rääkinud sellest, mis minuga toimub, sest see pole kõigi lugejate silmadele. Igatahes ei saa ma mängida. Ja see ajab mind niii närvi. Mängides teen ma endale haiget. Nii ei ole õige. Ma kardan, et ei saagi enam mängida. Kõik.

Ma vajan midagi stabiilset oma ellu. Kedagi, kes teaks täpselt, kuidas käituda, ükskõik mis tuju mul ka poleks. Ma vajan, et ta ütleks mulle, et asi pole lootusetu. Seda, et lootus on alati. Võimalik, et ma oleks ta leidnud, võimalik, et leidsingi, kuid ma ei jõua oodata, kuni kõik piisavalt selge on.

Ma loobun. Jep, Siki ei saagi seda, mida ta tahab, loobub hoopis. Tehke kõik kähku kalendrisse märge. Ma võin ju loobuda, aga lootus sureb viimasena. Ma ei tea mitu miljon korda ma olen juba pettunud, igatahes olen ma valmis veel mitu miljon korda pettuma. Vot. Polegi nagu midagi öelda.

Ma tõesti ootan seda päeva, millal ma saaksin hommikust õhtuni lihtsalt siiralt naeratada, niimoodi, et see naeratus tuleks südamest. Nii, et ma tõesti oleks õnnelik 24 tundi järjest. Kas seda on tõesti palju tahetud?