Avastasin just hetk tagasi, et ma polegi niiiii lootusetu. Nimelt külastasin oma ekooli, sest ilmselgelt ei ole mul targemat teha eks. A ja avastasin sealt, et hetke seisuga oli mu kolmanda tsükkli tulamusena ainult füüsika kolm ja kõik ülejäänud ained, mis välja pandi olid neljad või viied. Kergemalt öeldes olen ma endaga päris rahul. Igatahes on täna üks üle pika aja normaalseid päevi. Pole nagu halb tuju, ega hea ka. Tuju on stabiilne. Ma polegi tegelikult veel kirjutanud siia, kui uhke ma meie klassi üle olen, sest me tglt ka oleme tublid. Teisipäeval oli suustamine ja siis meie klassi osalusprontsent oli päris kõrge ja osavus oli veel kõrgem. Võttsime kõik poodiumikohad nii poiste kui tüdrukute arvestuses. Tublid ! ;) Järgmine teisipäev on uisutamine ja kelgutamine. Peame ikka sama tublid olema.
Kindlasti tekib teil küsimus, et miks ma nii keset päeva kirjutan. Tegelikult peaks ma saksa keeles olema, aga see on saladus. Võtsin endale ühe vaba tunni, et puhata ja olla. Tegelikult oli saksa keelest õppida ja ma ei õppinud ja seega ei tahtnud lihtsalt tundi minna. Kohe varsti lähen sööma. Muideks mu kallis tiigelviigel Triinu teki oma jalale haiget ja peab nüüd karkudega käima. See tähendab, et mina pean teda igal sammul saatma. Tegelikult ma ei pea, kuid lõpuks ometi saan mina tema eest hoolitseda, muidu on alati tema see, kes minu pärast muretseb ja mind toetab. Nüüd on minu kord. Ja Triinu, ma kannan Sind, ma jaksan küll. Ning see on juba tõestatud fakt. (L) Me loves you.
Okei, ma siis lähen teisele korrusele, et Triinu sööma aidata ja siis ise ka sööma. Igatahes ärge minust eeskuju võtke, koolis peab käima ! ;)
Teie Siki!
xoxo