Ma olen alati nii hea kõigi oma sõprade vastu. Vähemalt üritan olla. Annan alati parima endast. Toetan oma sõpru, sest minu jaoks on nad tõesti tähtsad nagu ma siin ka eelnevalt maininud oled. Ma ei jäta neid kunagi hätta. Aga tõesti, päris tihti vajan mina ka abi. Päris tihti oleks mul vaja inimest, kes tuleks mu juurde, kallistaks mind ja ütles:" Kõik ei saa korda, aga ma olen sul alati olemas! " Tuleks ja teeks mulle pai, lubaks mul nutta, siis kui ma seda tõesti vajan. Kõik asjad on mul niii üle pea kasvanud. Kui ma teen kunagi midagi valesti või ütlen kellelegi oma sõpradest halvasti. Nii halvasti, et see riivab nende tundeid, siis ma alati mõtlen selle üle ja vabandan. Kahetsen seda, et suutsin oma sõnadega kellegi tuju veel rohkem alla viia. Tihti vajan mina ka sellist mõistmist. Mõelge palun enne, kui midagi ütlete. Ma ei ole tundetu. Eriti veel, kui kõik nii halvasti on kui praegu ja ma vajan tuge, siis ei saa ma tihti peale niisama öeldud asjadest aru. Minu viga taaskord aga ma lihtsalt ei saa.

( Üldiselt avastasin ma praegu, et ma arvan alati, et mina olen kõiges halvas süüdi, võimalik, et olengi. )

Ma juba ootan seda, et midagi head juhtuks. Ma ei jõua enam selle sees elada. Kõik kurnab mind. Tahan koju. Tahan oma elu tagasi.