Aeg on lahkuda...

Täna on väga emotsionaalne päev olnud. Nimelt oli meil siis titepäev täna. Hommikul oli juba näha, kui roosad ja rõõmsad me olime. Nautisime seda päeva, seda hetke, mis tegelikult sellisel kujul jääb ju tõesti meie viimaseks koolipäevaks. 

Kolmanda tunni ajal toimus aktus. Esimese klassi pisikesed viisid meid aulasse, esinesid meile ja pärast andsid kaardi ka, mis oli väga armas. 10.klass korraldas meile väga ilusa aktuse. Paljudki said enda kohta palju uut teada. Minu kohta kirjutasid õpetajad näiteks nii: rõõmsameelne, abivalmis, ei anna tühje lubadusi, lahke, ebakindel kõiges ja samas saab kõigega väga hästi hakkama.

Siis esimesime me ka enda lauluga, mida olime saanud vaid põgusalt harjutada. Samas läks see meile endale nii südamesse ning ka kogu kooliperele. Mu armas Ethel hakkas nutma ja tõi tegelikult sellega mulle ka pisara silma ja ma pidin ennast ikka väga tagasi hoidma, et nutma ei hakkaks.

Täna jõudis see ära minemine, eksamid ja kooli lõpp kuidagi nii reaalsesse kaugusesse. Kui varem oli alati, et meil on aega veel, siis enam seda tõesti ei ole. Nii lähedal on see kõik. 

Meeletu koduigatsus tuli täna peale. Selline koduigatsus et hakka või nutma. Läksin siis alla telekast reporterit vaatama ja ei saanudki telku eest enam minema. Poisid tulid ka pärast ja tegid ikka korralikku kino seal. Hetkeks tõi see ikka meeldiva naeratuse näkku, kuid koju tahaks ikka. 

Homme pikk päev konsultatsioonides ja ülehomme koju. Esmaspäeval juba esimene eksam. Värin on sees.

Siki.

Tegime ikka lolluse ka!

Kui head nad on? Vot niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii head!

Kuidagi moodi oleme ju perekond, elame siiski ühe katuse all. Kuigi tõsi, väga imelik perekond! :D

Sest sa jääd mulle meelde!

Pruudiga!

Meeletult lahedad inimesed 1!

Meeletult lahedad inimesed 2!

Meeletult lahedad inimesed 3!

On armas ka!

Ameetika tädi!

Tegelikult on mul kahju, et sa oma naljadega varsti mu argipäeva enam lõbusamaks ei muuda!

I'll be there!

Mu elukaasalane!

Mu armas Sille! Kaksik räägib ikka kaksikule, kui kellelegi teisele rääkida ei oska!

Neiud, neiud. Teiega on mindud läbi tule ja vee!

Sest sa oled mu parim sõber, mu väikevend, mu usaldusisik ja sa paned mind kogu aeg naerma. Sa oled mulle ikka tõsiselt armas!

Midagi positiivset. :)

Pole siia blogisse nii ammu midagi tõsiselt positiivset kirjutama, aga oleks vist aeg. 

Eksamisperiood on käimas ja nädala pärast on juba esimene eskam. Võtab ikka seest värisema küll. Kõik muidugi räägivad, et mis põed ja plapla, aga pole midagi teha. Närvipundar 123. 

Veetsin hea nädalavahetuse heade inimestega. Sain aega veeta Cäroliga, keda pole nii ammu näinud. Oma Annuga ka, kellega nalja oli taaskord nabani. Tõesti oli vahva nädalavahetus. :)

Täna käisin vennaga ka jalutamas. Või no tegelikult me istusime küll bussipeatuses, kuid siiski. Päris paljud jutud on jäänud rääkimata, need said kõik ära räägitud ja see oli nii tore. Ta on mulle ikka väga armas.

Homme on tutipidu. See tähedab, et täna oli viimane pikk koolipäev. Nüüdsest ainult kosultatsioonid. Ma loodan, et homme tuleb vahva. Kuidagi nii reaalne on see lõpetamine. Toob juba pisara silma. Kolme aastaga on siia päris palju armsaid inimesi tekkinud, kelleta oma argipäeva enam ette ei kujuta. Raske on lahkuda, kuid samas tuleb edasi minna. 

Nii mõnus ja hea kevad on ka õues. Minge õue ja grillige. Nautiga seda päikest ja seda ilma! :)

You promised, you won't let me fall.

Ma tahan siia vägaväga midagi head kirjutatada, kuid ainus, mis ma suudan on see, kui väga ma tahaks asju muuta ja paremaks teha. Ma tean, et mina olen selles süüdi, mis sinuga praegu toimub. Ma olen isegi vihane su peale, et sa lähed seda teed. Vihane, sest sa ei võitle ja ei taha võidelda. Sa ei kujuta ette, kui haiget see mulle teeb.

Ma tahaks siia kirjutada midagi head, aga ma ei saa. Järjekordselt sain ma kinnitust sellele, et mu sisetunne ei valeta. Kogu tänane öö on üks paras saast.

Parim üllatus!

Ma ei saa aru, mis toimub, sest süda on praegu kaheks minemas. Poolteist aastat eemal olla, üksteistele toeks olla nii headel aegadel kui ka rasketel üksteist nägemata- see ilmselt liidab inimesi rohkem, kui ma arvata oskan. Ma lihtsalt ei mõista, kõik läheb praegu mu sõnade vastu ja ma ei saa aru, mis toimub. Peas on miljon mõtet. 

Ma vist kardan ja seetõttu on süda ka kuidagi nii tühi. Ma ei suuda seda uskuda, et sa lõpuks tagasi oled ja selline tunne on nagu ma oleks und näinud. Selline tunne, et sa lähed nüüd kohe tagasi ja ma sain su ainult korraks tagasi. Kõik on segamini. Aga ma tean, et ma olen õnnelik, et sa tagasi oled! :)

Reality!

Olen hakanud aru saama, kui suur vahe on kodus olemisel ja siin Lähtel olemisel, kui suur vahe on nendel inimestel, kes on siin ja neil, kes on seal. Hakkasin mõistma ka seda, et ma pole kogu aeg üks ja sama inimene. Kui ma olen kodus, siis olen ma mina ise. Julgen olla täpselt see, kes ma olen. Julgen usaldada ja rääkida asjadest nii nagu nad minu jaoks on. Tean, et ma võin usaldada. Siin on aga teisiti. Ma proovin olla parem, kui ma olen ja tegelikult ei tunne end ka mugavalt. Selline tunne nagu kogu aeg olen sunnitud midagi tagasi hoidma ja ei tohi öelda välja seda, kuidas ma tegelikult tunnen. See pole kellegi süü peale minu enda, aga ma ei oska seda parandada ja vist ei taha ka. Ma tean, mis on tõeline ja mis mitte. Aastatega on see koht siin kasvatanud minu ümber kesta ja seda mulle soovitati ju algusest peale, nüüd on tulemus näha. :) Aga me kasvame ju suureks ja sellega tuleb ka arusaamine. 

Igatahes oli mul parim nädalavahetus. Parimate inimestega. Motivatsioon on tagasi ja meel on rõõmus. Nii hea on tulla, olla ja naeratada. Ma arvasin, et ma ei saa oma tusatujudest aru ega saa neist ka üle, kuid pärast sellist nv-d on need lihtsalt pühitud. See oli nii tore ja nii soe. Mul on head sõbrad. Lisaks suutis keegi oma naeratusega mind ka millegi peale mõtlema panna. Praegu tunnen ennast nagu 13 aastane, kes ei julge kutile öelda, et ta meeldib mulle, sest ma ei tea, mis ta vastata võib :D :D. Raske olukord peaks mainima. 

Ühte asja kardan veel ning ma ei tea, kui halvasti see lõppeda võib. Selleks pean ka veidi julgust koguma, sest raske on kellelegi kallile haiget teha ja ta sõnadega maapeale tagasi tuua. Aga see tuleb ära teha ja ilmselt ei ole see meeldiv. Ma kardan, tõesti kardan.

Igatahes olen ma motiveeritud ja õnnelik, kõigele vaatamata!

Siki.

Don't let one bad day destroy your dream!

Viimasel ajal on kõik kuidagi halb ja raske. Kõige hullem on veel see, et ma ei tea isegi, mis see nii väga halb on ja mis mu jaoks nii väga raske paistab. Ma ei oska seda seletada, aga sees on pidevalt selline kurb tunne. Rääkisin sellest natuke erinevate inimestega ning teades asja tõsisust sain aru, et midagi peab ette võtma. Niisiis vaatasin veidi sügavamale enda sisse ning tegin otsuseid. Rääkisin ühe südant kriipiva asja ära ja tundsin, et hakkas kergem. Muidugi on ka palju asju, mida ei saa rääkida ja mida ei taha rääkida ning ilmselt ei oska ka. 

Teine moodus millega ma ennast ravida üritan on trenn, trenn ja veelkord trenn. Praegu on küll nii, et iga kord enne jooksma või trenni minemist pean ma ennast tõsiselt selleks sundima ja ajan ennast väga vastumeeleslt voodist püsti, kuid ma tean, et kui ma seda ei tee, siis ei muutu midagi ning ei lähe paremaks. Varsti tundub see minu jaoks igapäevane ning lihtne.

Lumi sulab ja kevad tuleb. Seda on juba tunda. Tänane soe päike vihjas juba rohkem suvele kui kevadele. Kevadega tuleb minu sünnipäev. Enne lootsin ma ka seda, et kevadega tuleb Argo välja saamine, kuid seda ei juhtu. Ning kevadega tulevad riigieksamid ja kool hakkab lõppema. Kevadega tuleb otsuste tegemine ning vastuste otsimine iseendast. Kevadega tuleb soe tunne ja armastus elu vastu. Kevadega sulab kõik lume alt välja ja kevadega tuleb lihtsalt kõik vist. Kevad tundub ka hea aeg uuteks algusteks ning uuteks võimalusteks. Ja see on hea. Ma ootan kevadet, tõesti ootan! :)

Muideks ma avastasin, kui palju tegelikult loeb enda enesetundes sõprade enesetunne. Nii hea on kuulda, et minu jaoks olulised inimesed on õnnelikud ning neil läheb hästi. Nii hea on nende tegemistele kaasa elada ning nende pärast loota, et kõik läheb täpselt nii nagu nad seda tahavad. See tõesti on hea tunne. 

Mul pole küll praegu aboluutselt motivatsiooni ning kõik tundub kuidagi tühine olevat, kuid ma olen kindel, et see tunne on mööduv ning varsti on mul jälle tuju muutus ning kõik on pörffi. Ma tean seda. :)