Reality!

Olen hakanud aru saama, kui suur vahe on kodus olemisel ja siin Lähtel olemisel, kui suur vahe on nendel inimestel, kes on siin ja neil, kes on seal. Hakkasin mõistma ka seda, et ma pole kogu aeg üks ja sama inimene. Kui ma olen kodus, siis olen ma mina ise. Julgen olla täpselt see, kes ma olen. Julgen usaldada ja rääkida asjadest nii nagu nad minu jaoks on. Tean, et ma võin usaldada. Siin on aga teisiti. Ma proovin olla parem, kui ma olen ja tegelikult ei tunne end ka mugavalt. Selline tunne nagu kogu aeg olen sunnitud midagi tagasi hoidma ja ei tohi öelda välja seda, kuidas ma tegelikult tunnen. See pole kellegi süü peale minu enda, aga ma ei oska seda parandada ja vist ei taha ka. Ma tean, mis on tõeline ja mis mitte. Aastatega on see koht siin kasvatanud minu ümber kesta ja seda mulle soovitati ju algusest peale, nüüd on tulemus näha. :) Aga me kasvame ju suureks ja sellega tuleb ka arusaamine. 

Igatahes oli mul parim nädalavahetus. Parimate inimestega. Motivatsioon on tagasi ja meel on rõõmus. Nii hea on tulla, olla ja naeratada. Ma arvasin, et ma ei saa oma tusatujudest aru ega saa neist ka üle, kuid pärast sellist nv-d on need lihtsalt pühitud. See oli nii tore ja nii soe. Mul on head sõbrad. Lisaks suutis keegi oma naeratusega mind ka millegi peale mõtlema panna. Praegu tunnen ennast nagu 13 aastane, kes ei julge kutile öelda, et ta meeldib mulle, sest ma ei tea, mis ta vastata võib :D :D. Raske olukord peaks mainima. 

Ühte asja kardan veel ning ma ei tea, kui halvasti see lõppeda võib. Selleks pean ka veidi julgust koguma, sest raske on kellelegi kallile haiget teha ja ta sõnadega maapeale tagasi tuua. Aga see tuleb ära teha ja ilmselt ei ole see meeldiv. Ma kardan, tõesti kardan.

Igatahes olen ma motiveeritud ja õnnelik, kõigele vaatamata!

Siki.