Pisike ^.^: Aeg on lahkuda...

Täna on väga emotsionaalne päev olnud. Nimelt oli meil siis titepäev täna. Hommikul oli juba näha, kui roosad ja rõõmsad me olime. Nautisime seda päeva, seda hetke, mis tegelikult sellisel kujul jääb ju tõesti meie viimaseks koolipäevaks.

Kolmanda tunni ajal toimus aktus. Esimese klassi pisikesed viisid meid aulasse, esinesid meile ja pärast andsid kaardi ka, mis oli väga armas. 10.klass korraldas meile väga ilusa aktuse. Paljudki said enda kohta palju uut teada. Minu kohta kirjutasid õpetajad näiteks nii: rõõmsameelne, abivalmis, ei anna tühje lubadusi, lahke, ebakindel kõiges ja samas saab kõigega väga hästi hakkama.

Siis esimesime me ka enda lauluga, mida olime saanud vaid põgusalt harjutada. Samas läks see meile endale nii südamesse ning ka kogu kooliperele. Mu armas Ethel hakkas nutma ja tõi tegelikult sellega mulle ka pisara silma ja ma pidin ennast ikka väga tagasi hoidma, et nutma ei hakkaks.

Täna jõudis see ära minemine, eksamid ja kooli lõpp kuidagi nii reaalsesse kaugusesse. Kui varem oli alati, et meil on aega veel, siis enam seda tõesti ei ole. Nii lähedal on see kõik.

Meeletu koduigatsus tuli täna peale. Selline koduigatsus et hakka või nutma. Läksin siis alla telekast reporterit vaatama ja ei saanudki telku eest enam minema. Poisid tulid ka pärast ja tegid ikka korralikku kino seal. Hetkeks tõi see ikka meeldiva naeratuse näkku, kuid koju tahaks ikka.

Homme pikk päev konsultatsioonides ja ülehomme koju. Esmaspäeval juba esimene eksam. Värin on sees.

Siki.