Pole juba päris ammu siia kirjutanud midagi. Aga samas ei oska ka midagi kirjutada. Kui ma ennast mõistaks praegu, siis ma teaks mida kirjutada, aga ühte tean ma täiesti kindlalt. Ma igatsen Sind ja see igatsus kasvab iga päevaga järjest suuremaks.

Ma räägin siis hoopis sellest, mis ma vahepeal teinud olen. Kirjavigu võib palju tulla, aga see on sellest, et mul ei ole kõige parem olla ja ma ei ole pm üldse maganudki. :D No nii, mis ma siis teinud olen. Endalgi läheb meenutamisega päris kaua aega. Vanaema juures olen käinud ja kõik marjad on ära korjatud. Emme istub nüüd pliidi ääres ja teeb mahla nendest juba mitmendat päeva . Grillimas oleme käinud ja üldse pere ja sugulastega päris kõvasti aega veetnud. Täiega mõnus on olla niimoodi, kodu ja pere ja ei pea mitte millegi pärast muretsema. Mõnus. :)

Täna jõudsin siis Veisjärve äärest koju. Käisime telkimas Marguse, Sireti, Steni, Steveni ja Annikaga. Päris fun oli. Mõned tsikid olid ikka suht "sirged". Nalja peab tglt saama. Ja Steniga sai ka ikka kõiksugu teemasid läbi räägitud. Räme ilus päikeseloojang oli ka ja täiega ilus tähtistaevas ja mina sind igatsemas. Nii mõnedki probleemid said minu arust lahendatud, kuid samas ma ei olegi selles nii kindel, kas need ikka said lahendatud või mitte. Mõningatel inimestel on aru saamisega natuke raskusi. Aga muidu oli fun.

Teinekordki. Nüüd ma lähen pesema ja siis magama. Kella viie ajal kuskil rändan Pukka ehk siis viime Kareli koju. Ta on juba kolm päeva meie juures olnud. :))

Olgu, tsauki. :)

xoxo.

Kõige parem on lihtsalt olla maal. Seal maja juures. Lihtsalt selline hea tunne. Täielik rahulolu, eriti siis, kui oled telefoni koju jätnud ja kõik muud mured ka koos telefoniga. See värskelt niidetud muru lõhn ja see, kui palju jalu selle külma muru sees kõndida. Pluss veel kvaliteet aeg oma vennaga liivakastis mängides ja venna atv-d käima tõmmates. Või siis emmega aiamaal tegutsedes või vaadata, kuidas issi muru niidab. Või see päike ja tolm. Teate, mis on kõige parem. See, et mu lemmikõunad on juba valmis saanud ja ma saan aias neid söömas käia. Mu enda õunapuul on ka juba õunad otsas, kuigi ma istutasin ta alles aasta aega tagasi. See on kõik nii hea. Need on väga väikesed asjad, aga minu jaoks on need nii head ja nii rahulolu tekitavad. Ja ma elan unistuses edasi, et kasvõi minu lapsed saaksid seal majas oma vanavanematel külas käia. Just täpselt niii nagu mina käisin peaaegu seal samas oma vanaemal külas.




Praegu ma tunne ennast nagu ma oleks midagi halvasti või valesti teinud. Ma tunnen nagu ma oleks teinud midagi sellist mida pole õige teha. Ma tahaks sellest rääkida, kuid ei tea, kas see teeks sulle haiget või mitte. Ma arvan, et teeks ja sellepärast ma ei räägigi. Ma tunnen järjest rohkem seda, et ma igatsen sind ja tahan, et kõik läheks paremaks. Et kõik oleks kerge, mitte keeruline meie vahel. Et meil oleks koguaeg hea ja me saaks koguaeg koos olla ja lihtsalt olla. Ja ma ei peaks enam mõtlema selle peale, et mis saab või mis nüüd. Igatahes ma igatsen sind niiii väga ja tead tunne on praegu nii õige.

Mul on needus kaelas. Ja päris tõsiselt. Ma ei valeta ! :S

Ma sain oma läpaka tagasi. Ta on elus ja terve, kõik vajalik on alles. Ajeeee, uue laadija sain ka . Päri uhke.
Tegelikult läks mul meelest ära, miks ma hakkasin siia kirjutama täna ja sellepärast ma midagi tarka ei kirjutagi. Võimalik, et oleks millest kirjutada, aga läks lihtsalt meelest.
Mängisime Steni , Meriti ja Marteniga mingit piinlikku laulamängu. Sten pidi ühest toast teise tantsima nagu haldjas . See oli naljakas. :D Igati lahe värk.
Kõik.
A ja PALJU ÕNNE KRISTJAN :)!






_____________________________________________________________________

Tegelikult ma tahaksin praegu olla Sinuga. Aga kui ma mõtlen sellele, kuidas sa minuga msnis rääkisid täna, siis olen ma kurb. Sa pole nii ükskõikne minuga kunagi olnud. Sa ütlesid kll, et asi on väsimuses, võimalik, et nii oligi. Aga see oli kuidagi külm kõik, see kuidas sa rääkisid. Ma lasin oma võimaluse mööda. Jälle sain asjadest enda jaoks liiga hilja aru.

Sis on koduuuuuuussss :)

:(

Ma kujutasin seda täiega teistmoodi ette. Ma kujutasin ette, et pärast tervet aastat, ei ole see enam nii raske. Kuid ma eksisin. See on raske ja ilmselt kergemaks ei muutu see kunagi. Igal aastal on just tänane päev see, mis tuletab mulle meelde, kui ebaõiglane maailm on. Igal aastal mõtlen ma terve päev selle peale, miks nii läks ja olen kurb. Ma isegi ei ürita seda muuta, vaid luban endal olla kurb. Ma tean, et mul on selleks õigus. Ülekõige siin maailmas ma tahaks, et ma oleks saanud aasta aega tagasi midagi muuta, aga ma tean, et ma ei saanud ja mitte keegi poleks saanud. Nüüdseks on mul ka see selge, et tegelikult ei olnud see kellegi süü ja see lihtsalt juhtus. Kuid sellegi poolest, MA IGATSEN SIND! Seda rahulikku pilku ja seda, kuidas kõik oli lihtsalt hea.

Tead, ma tahaksin terve su haua katta küünaltega ja lilledega, et kõik näeksid, kui super sa olid. Ma tahaksin, et sa ise näeksid, et me hoolime veel sinust ja, et sa oled meile kallis.

Ma ei unusta Sind kunagi !

LÄHEN KOHE HULLUKS.

Miks ei võiks keegi mulle öelda, et mis ma tegema pean? Mida ma tegema pean, et keegi haiget ei saaks, pljäääääää. Miks see nii raske on? Ma tahaks täiega olla mingi väike tatt ja mitte mõelda mingite tunnete või muu pasa peale. Kopp on niii ees. Iseendast :D

Hah , keegi on mu lausele: VIHKAN KÄRBSEID! , ei ette kirjutanud, niisiis nüüd on seal lause EI VIHKA KÄRBSEID! Nagu misasja :D :D

Lahe, ma tean, et seda on huvitav lugeda.

Tglt ma olen pettunud, sajaga. Isegi häbi on natukene.

Keegi pani mu padjale padjapüüri ümber. Eeldan, et emme. Mu õde pole nädal aega kodus maganud ja ma igatsen teda väga, vist. Täiega imelik, poleks osanud arvatagi, et teda nii kähku tegelikult igatsema hakkan. Ma armastan sokolaadi, iga päev läheb vähemalt üks tahvel soksi. :d Lisaks sellele on läpaka kõrval laua peal valge paber, kuhu ma just hetk tagasi sodisin lause: VIHKAN KÄRBSEID! , ma ei oska midagi peale hakata. Samas oleks sht mõistlik kirsse korjama minna.

Soovide puu, minu päike, mu kuu,

hoia hellalt must kinni

meile kuulub see päev ! (L)

Mu väike vend on ülekõige. Terve eilse õhtu ma vingusin, et tahan sokolaadi ja siis täna hommikul, kui ma magasin ajas venna mu üles ja andis mulle ühe tüki valget sokolaadi ja ütles, et muidu ma jään jälle ilma. Thank god. Siis ma ütlesin vennale, et tahas täiega võileiba ja ta läks kööki. Natukese aja pärast tagasi tulles oli tal käes kõige ägedam vorstivõileib üldseee. Õhh, kuidas ma teda ikka armastan ! (L)

First dance, then think!

See sai läbi.

Ma jään seda meenutama pisarad silmis, sest see kõik oli seda väärt. See oli väärt neid pikki trenne ja põlenud nägu. Kõik need valutavad jalad, palavus, vingumine, see kõik tasus ennast ära. Reedene tantsu-ja laulupeo avamine oli võimas ning sellele järgnenud tantsupidu samamoodi. Kuid sellegi poolest oli laupäevana tantsupidu erilisem. See oli hingemattev ja võttis lihtsalt sõnatuks. See südamest naeratus, mis mu nägu kattis ja see meeletu nauding. Ma sain aru, mida see minu jaoks tähendab, see tantsimine. Mõistsin, mida see on kõik need aastad minu jaoks tähendanud. Ja siis kui hakkas juhendajate Põhjamaa tants sain aru, et see tõesti võib olla viimane. Korraga olin kurb ja rõõmus, siia seda kirjutades valdab mind taas mingi kurbus, millest ma isegi aru ei saa. Võimalik, et sellepärast, et ma ei taha sellest loobuda, et ma ei suuda seda jätta. Õpetajate tänamise ajal veeresid ka minu silmis pisarad. Ja nii oli terve meie rühmaga ja üldse niiii paljud tantsija ja võimlejad nutsid. See näitab, kui südamesse on tantsimine läinud. Pärast tantsupidu, kui olime koolimajja jõudnud, toimus meie enda juhendaja tänamine. Ka see ei möödunud ilma pisarateta. Kirjutasin ka talle väikese teksti, mille ette lugesin. Olgu, mis on, aga ta on tõesti üks lahedamaid juhendajaid ja õpetajaid üldse. Pärast seda kõike mängisime poole kolmeni öösel väikeste rahvatantsijatega Aliast. See oli lõbus. Vahet pole, et need väiksed tüütud on. Ma olen õnnelik, et nad olemas on ja nad ei olegi enam nii väiksed. Osad neist lähevad uuel kooliaastal juba kaheksandasse klassi ja nad meenutavad mulle jubedalt iseennast ja minu vanu klassivendi. See kõik oli tore. Pühapäeva hommik algas rongkäiguga, mis tekitas kohe hea meeleolu sisse, niisiis oli kõik täiega vahva lihtsalt, peaaegu, et perfektne. Ning pühapäeva lõpetasin ma laulupeoga. Ka see oli võimas, kui ma mõistsin, et ma ei vahetaks tantsupidu laulupeo vastu, ükskõik kui võimas tunne see ka poleks, seal kaare all laulda. Minu süda kuulub tantsimisele ja võimlemisele. Koju sõit oli lahe. Kolm tundi käis teema mingite pätsivendade ümber, kes saab aru, see saab. :D See oli naljakas.

Miski mu sees lihtsalt õitseb. Ma tunnen sellist sisemist rahulolu, mida ma ammu enam tundud ei ole. Ma tunnen, et ma olen õnnelik. Ma ei tea, kas asi on äsja möödunud tantsupeos või on asi hoopis milleski enamas. Lihtsalt miski paneb mind naeratama !

Sa oled kallis, ma ei vahetaks sind mitte kellegi vastu ! (L) Armastan Sind mu printsess !