:(

Ma kujutasin seda täiega teistmoodi ette. Ma kujutasin ette, et pärast tervet aastat, ei ole see enam nii raske. Kuid ma eksisin. See on raske ja ilmselt kergemaks ei muutu see kunagi. Igal aastal on just tänane päev see, mis tuletab mulle meelde, kui ebaõiglane maailm on. Igal aastal mõtlen ma terve päev selle peale, miks nii läks ja olen kurb. Ma isegi ei ürita seda muuta, vaid luban endal olla kurb. Ma tean, et mul on selleks õigus. Ülekõige siin maailmas ma tahaks, et ma oleks saanud aasta aega tagasi midagi muuta, aga ma tean, et ma ei saanud ja mitte keegi poleks saanud. Nüüdseks on mul ka see selge, et tegelikult ei olnud see kellegi süü ja see lihtsalt juhtus. Kuid sellegi poolest, MA IGATSEN SIND! Seda rahulikku pilku ja seda, kuidas kõik oli lihtsalt hea.

Tead, ma tahaksin terve su haua katta küünaltega ja lilledega, et kõik näeksid, kui super sa olid. Ma tahaksin, et sa ise näeksid, et me hoolime veel sinust ja, et sa oled meile kallis.

Ma ei unusta Sind kunagi !