Kõige parem on lihtsalt olla maal. Seal maja juures. Lihtsalt selline hea tunne. Täielik rahulolu, eriti siis, kui oled telefoni koju jätnud ja kõik muud mured ka koos telefoniga. See värskelt niidetud muru lõhn ja see, kui palju jalu selle külma muru sees kõndida. Pluss veel kvaliteet aeg oma vennaga liivakastis mängides ja venna atv-d käima tõmmates. Või siis emmega aiamaal tegutsedes või vaadata, kuidas issi muru niidab. Või see päike ja tolm. Teate, mis on kõige parem. See, et mu lemmikõunad on juba valmis saanud ja ma saan aias neid söömas käia. Mu enda õunapuul on ka juba õunad otsas, kuigi ma istutasin ta alles aasta aega tagasi. See on kõik nii hea. Need on väga väikesed asjad, aga minu jaoks on need nii head ja nii rahulolu tekitavad. Ja ma elan unistuses edasi, et kasvõi minu lapsed saaksid seal majas oma vanavanematel külas käia. Just täpselt niii nagu mina käisin peaaegu seal samas oma vanaemal külas.




Praegu ma tunne ennast nagu ma oleks midagi halvasti või valesti teinud. Ma tunnen nagu ma oleks teinud midagi sellist mida pole õige teha. Ma tahaks sellest rääkida, kuid ei tea, kas see teeks sulle haiget või mitte. Ma arvan, et teeks ja sellepärast ma ei räägigi. Ma tunnen järjest rohkem seda, et ma igatsen sind ja tahan, et kõik läheks paremaks. Et kõik oleks kerge, mitte keeruline meie vahel. Et meil oleks koguaeg hea ja me saaks koguaeg koos olla ja lihtsalt olla. Ja ma ei peaks enam mõtlema selle peale, et mis saab või mis nüüd. Igatahes ma igatsen sind niiii väga ja tead tunne on praegu nii õige.