Ma kirjutasin pool teksti ära ja siis kustutasin ära jälle. Viimased kaks päeva ongi olnud nii, et ma kirjutan siia midagi, kuid see ei tundu piisavalt hea olevat ja ma kustutan selle lihtsalt ära. Viimasel ajal on üldse palju juhtunud, millest ma pole kirjutanud. Üldse kirjutan ma vähe sellest, mis ma teen. Enamasti ikka sellest, mis ma tunnen.
Ma isegi ei oska öelda praegu, kuidas mul läheb. Mitte enam kõige halvemini aga ka mitte hästi. Ma ei teagi, mis see on. Ilmselt tühjus. Ma üritan naeratada ja näida õnnelik, kuid tegelikult olen ma täiesti katki. Ma saan täna koju. See on üks väheseid positiivseid asju mu elus praegu üldse. Koolis läheb ka kõik halvasti. Keskendumisvõime on täiesti null ja tänu sellele on mul koguaeg kõik õppimata ja täna sellele on mul kõik kahed. Pole just eriti tore. Ma olen ennast niii käest lasnud. Aga samas tunnen ma, et pole mingit põhjust pingutamiseks. Kõik käib närvidele.
Praegu istun ma meedia tunnid. Tervelt kaks tundi olen täiesti tühja passinud. Järgmise tunni ajal pean filmima mingit pläusti. Ausalt ei huvitu ma enam millestki. Ma ei viitsi isegi enam fotokat kätte võtta. Nüüd saavad ilmselt kõik aru, kui valesti minuga asjad on. Kui ma isegi fotokat enam kätte ei viitsi võtta. Ma olen iseennast kaotamas. Kui ma koju jõuan kirjutan kõigest veel . Nädalavahetusel saan vähemalt oma Annikaga kokku.

Elo, ma loodan, et sa tead, et võid mu peale alati loota. Kui sul on raske, siis ainult ütle ja ma seisan su kõrval! Sa tead küll, kui hea tiim me oleme ! (L) Ole tugev, kallis!