Ma olen kodus. Ma pole kolm nädalat ennast niii hästi tundnud juba. Kodu on lihtsalt nii pörff. Ja kolm nädalat pole ma saanud nii hästi magada, kui ma sain täna öösel. Ma lihtsalt magasin terve öö. Ei mingit ärkamist ega midagi. Üks meeeletult kallis poiss suutis eile õhtul mu näole naeratuse tuua. Naeratuse, mis tuli otse südamest. Tõesti, sa lihtsalt oled minu jaoks midagi väga erilist. Kerlyn, sa ei kujuta ette, kui väga mulle meeldis Sind eile näha. Sa oled kallis. Ja tõesti 24-st tunnist jääb väheks, et me suudaks kõik oma jutud ära rääkida. Nii hea on teada, et isegi kui ma Sind mingi mitmeid kuid ei näe, siis sina oled inimene, kes ei jää kaugeks ja kellega meil mitte kunagi jututeema ära ei kao. Meil lihtsalt on millest rääkida. Varsti saame pikaltpikalt koos olla.
Ma võtan kõik sellest nädalavahetusest kodus, sest ma ei tea tõesti kuna ma jälle kodus olla saan. Järgmine nädal on meil koorilaager ja ülejärgmine nädal on noorkotkaste/kodutütarde laager. See kõik on tegelt hea ja lahe. Viib mõtted TEMAST mujale. Sain eile pildid ilmutusest kätte ja mul oli täiesti meelest läinud, et ma lasin oma lemmikpildi temast ka ära ilmutada ja nüüd ma ausõna ei tea, mis sellega teha. Ilmselt läheb see pilt lihtsalt mu mälestustekarpi. Ma ei tea, kas see oli tema jaoks ka raske. Ma mõtlen, et näha seda, kuidas ma minema kõnnin, tagasi vaatamata. Kas ta mõistis, et on mu igaveseks kaotanud? Kas ta kahetseb ka vahel? Või on ta hoopis õnnelik, et ei pea minusugust enam kannatama. Ma olen siiani kurb selle kõige pärast. Huvitav, kas mõni postitus siia blogisse ilmub ka kui ma teda ei maini v ?
Täna oli tegelikult veel üks inimene, kes suutis minult siira naeratuse välja pigistada ja see oli minu kallis tädipoeg. Ma ei rääkinud temaga kll ühtegi sõna, kuid lihtsalt tema nägemini kasvõi aknast ja teadmine, et temaga saab kõik korda, see kõik lihtsalt muutis meele heaks. Täiesti uskumatu, et see kõik juhtus juuli kuus. Nii kaua aega tagasi tegelikult. Mulle tundub nagu see kõik oleks olnud eile. Kõik on lihtsalt niii meeletult halvasti läinud sel aastal. Ametlikult minu elu halvim aasta. See peaks tglt olema sweet16 aasta ju. Ma tahan loota, et enam hullemaks ei lähe, et nüüd saab elu ainult paremaks minna, aga mul ei ole piisavalt usku sellesse. Nüüd tuli mul meelde, kuidas Rasmus ütles mulle, et tema usub minusse, tema usub, et ma suudan oma elus uue lehekülje pöörata. Ma tahan seda teha, väga tahan.
Ma lähen varsti trenni. Saan tantsida. Ennast välja elada, olla oma pörffide inimestega. Kõik mured unustada.
Ja muide mu TULNUKAS TAUN, ma juba igatsen Sind! (L)
xoxo, Siki.
0 comments:
Post a Comment