Armastust ei eksisteeri !

Kõik. Viimased pisarad. Ma armastan Sind igavesti edasi. Ma elan lootusega, et sa tahad mind kunagi tagasi. Et sa mõistad, kui palju ma Sind tegelikult armastan ja seda, et keegi teine ei hakka seda iial nii tegema. Sa ei kujuta ette, kui kuradi õnnelikuks sa mind muutsid. Sa ei kujuta ette, kui kuradi hästi ma ennast tundsin koos sinuga olles. Lihtsalt minu jaoks olid ja oled sa see õige. Ma ei muuda oma arvamust, ma ei muuda oma armastust. See hakkab jälle pihta. Ajalugu kordub. See kõik, kui loll ma olen. See kui palju ma armastan ja kui palju ma haiget saan. Loodud olema üksi. Ma vajan kallistusi ja suudlusi. Ma vajan seda, et ma saaks öelda, et sa oled minu oma. Ma vajan Sind. Ma lihtsalt armastan Sind niiiii fucking paljuuu. Krt klll. Ma ei jõua enam. Ma ei taha.
Hetk tagasi oli mu elu raskeim hetk. See kõik sai läbi. Lihtsalt kallistada Sind, pöörata selg ja minema kõndida. See on niii raske. Ma ei suutnud ikkagi oma pisaraid alla suruda. Ma ei suutnud mitte nutta. Ma ei suuda iial leppida sellega, et ma olen MITTE KEEGI sinu jaoks. Kõik kaotas nagu reaalselt ka mõtte.