Kaua peidus olnud postitus.

Südames on auk. Aeg-ajalt teeb see haiget. See tunne, kui sa kaotad kellegi, keda poleks iial arvanud. Kaotad ta vaimselt ja ei leia enam teed tagasi. Kõige hullem on see, et sa rääkisid Talle kõigest ja nüüd oled sunnitud kogu oma kurbuse endale hoidma, sest Teda pole sinu jaoks enam olemas, Sind kuulamas. Ta on edasi liikunud. Samas oled õnnelik ka, sest et Tema on ju õnnelik. Ja see on see, mida Sa alati soovinud oled Talle. Muidugi võiks ju üritada ja proovida seda kõike taastada, aga kui oled juba korduvalt üritanud ja proovinud aga vastu näppe saanud, siis ei taha enam. See äralükkamise tunne. See teadmine, et Sa ju tead, et ma kartsin Sind kaotada, et ma olin kurb, ma ju rääkisin Sulle. Rääkisin kõik südamelt ära ja Sa ei teinud välja. 

Võimalik, et viga on minus. Et ma pole suuteline edasi liikuma, aga kuidas ma peaksingi, kui Sa oled mu perekond?!? Kui sa oled eluaeg mu kõrval olnud ja ma olen saanud Sind usaldada ja nüüd ma järsku enam lihtsalt ei saa. Ma ei tea, kas ma oskakski. Ma ei näita seda välja. Ammu enam mitte. Why should I? See ei muudaks ju midagi. 

See on tõsi, et kaotad sõbrast vähemalt poole kui ta armub. I lost you. Niimoodi sa ükskord siis võtadki kätte ja tunnistad endale, et oled oma elust kaotanud kõige armsama inimese. Hingesugulase. Nutad ja meenutad kõiki neid hetki. Nutad veel ja siis annad alla. Südamesse jääb auk ikka, seda ei täida keegi. Ja sa jääd teda alati vaatama pilguga: Mäletad, kui me...

Kõik kõik on uus, Siki elus, iga kuu!

Okou, ma pole blogi kirjutanud alates aprillist, täna on juba august. I'm so so sorry. Nii kahju, sest osad inimesed, kellega ma väga palju enam ei suhtle aga siiski minu eluga ennast kursis proovivad hoida, saidki seda enne teha läbi blogi, aga nüüd I'm lost. Kõigi jaoks :D

Okei, niisiis, mu pealkiri ütleb tegelikult kõik ära mis toimub. Minu jaoks on jälle taaskord kõik uus. Siin Tallinnas on nii raske tegelikult, sest elu võib päevapealt muutuda hoopis teiseks. Niisiis nüüd on mul uus töökoht. Kui ma enne töötasin lastesõimes õpetaja-abina, siis nüüd töötan hoopis õpetajana. Mul on nii hea meel ja ma tunnen ennast nii hästi. See tegelikult ongi see, mida ma tahan vist kogu elu teha. Muidugi on igal töökohal omad tõusud ja mõõnad ning plussid ja miinused, aga üldiselt olen ma rahul. Ükski päev pole sama nagu eelmine ja lapsed valmistavad iga päev rõõmu.

Kuna see töö pole ju niisama lihtne ka tegelikult, siis sellest aastast käin ma jälle koolis ka. Jehhuu, vist. Ma ei teagi, ma pole tegelikult jälle kooli minemise üle väga rõõmus, sest see nõuab aega õppimiseks ja pingutamiseks jne. Aga no, see tee tuleb ära käia, sest ilmselgelt on selle töö juures vaja teada, mida sa teed. Nii nagu kõikide tööde puhul. Niiet wish me luck. 

Lisaks kõigele on mul nüüd ka uus kodu. Ega see suurt minu väikesest ühikatoast ei erine, välja arvatud see, et ma ei pea enam üle koridori vetsu ja pesema minema ning süüa saan ka täitsa oma toas teha. Eks see selline pisike pesa on, aga palju mul ikka ajutiselt vaja on. Hetkel üritangi ennast sinna ilusasti sisse seada ja ära harjuda.

Aa ja :D naljakas kirjutada, aga mul on uus boyfriend ka. Täitsa tutikas :D. Ja ma olen õnnelik. Imelik, et keegi suudab lõpuks ometi mu crazy eluga leppida ja mind kõiges selles toetada. Lisaks kannatada seda, kui jonnakas ja vägivaldne ma aegajalt olen. Ta on niinii kallis ja ma hullupööra igatsen teda praegu. :)

Mis siis vahepeal veel toredat toimunud on? Mul oli sünnipäev. Ma sain 21. Juhhuu. Ega see midagi suurt ja tähtsat polnud. Mõned külalised. Emme-issi suutsid see aasta ka jeed tõmmata kodus, niiet ma olin päris üksi. Olgu olgu, mu kõige kallimad leidsid siiski tee minu juurde. 

Siis oli mu kallite Annu ja Kareli sünnipäev. Ma kuidagi ootasin Annu sünnipäeva see aasta rohkem, kui enda oma, sest mu kallipai sai ju 18. See oli vahva. 

Muidu on suvi nagu linnulennul mööda läinud ja puhkus läbi. Ilmad olid koledad, niiet väga midagi ei teinudki. Veetsin palju aega oma kallite sugulastega taaskord ja oma kallipai pisi Geroniga, kes on nii suur poiss juba. Naljakas on mõelda, et mu parimad sõbrad on mu sugulased. :D 

Panen Teile mõned pildid ka siia, et mu ülepikaaja postitus nii õnnetu ei oleks. Ma ei luba, et hakkan tihemini blogima, sest ilmselgelt pole mul selleks kõigeks aega, aga ma võin ju vähemalt üritada. Noh nii lihtsalt, iseenda jaoks! :)

Tsauki.

No vaadake kui nunnu ta mul on! :) <3 td="">

Aa jah, mul oli ju suguvõsa kokkutulek ka kunagi. :D

Omg, sa oled nii lahe Jörgen :D

Minu kallis! :*

Armas Nässu :)

Mu pisike printsess :)

ilmselgelt kiusavad mind nii :D

minu Sirtsu :*

Ja tema kallis mees :D

Tegin juba natuke õpetaja tööd ka. :D

Igatsus.

Ma tahaks olla jälle väike tatikas. Tahaks olla maal, ilma rutiinita. Ilma kohustusteta. Tahaks teha mitte midagi olulist ja sellest kõigest rõõmu tunda. Tahaks olla oma pisikeste pubeka probleemidega, mis tundusid maailma kõige suuremad. Tahaks joosta ringi ja hüpata. Tahaks kirjutada kirjavigadega nii, et mitte keegi ei halvustaks, sest sa oled ju alles väike. Tahaks pugeda oma voodisse ja nutta, sest tundub nagu kogu maailma raskus oleks sinu õlgadel ja siis viie minuti pärast aru saada, et see ju pole nii. Tahaks oma rohelist Alcateli telefoni, kus polnud internetiühendust ja seda kasutati reaalselt ka ainult helistamiseks. Kõige rohkem aga tahaks, et need inimesed, kes olid minuga siis kui ma olin tatikas, oleks praegu ka koos minuga. Tahaks neid vanu aegu tagasi. Kõik oli nii uus, nii huvitav, nii lihtne. 

Ma poleks kunagi arvanud, et mina kolin kunagi Tallinnasse, käin igapäevaselt tööl. Täna tundub see kuidagi tähtsusetu. Kuigi ma tean, et homme olen ma õnnelik selle üle, kuhu mu elu mind toonud on, aga täna... ma tunnen ennast üksinda. Kuidagi liiga üksinda. Nii üksinda, et tahan aega tagasi keerata. Sellesse aega, kus ma ei saanud mitte kunagi üksinda olla ja samas ihkasin nii väga üksinda olemist. Ma ei ole tegelikult kurb praegu, vaid ma lihtsalt igatsen. Pööraselt. Neid kaitseliidu laagreid. Neid klassiõhtuid. Kõiki neid suvesid. Seda kooli. Neid sõpru. Ma lihtsalt igatsen. 

2015!

Aasta 2015 on juba ammu algusesse jõudnud ja minult pole tulnud ühtegi blogipostitust. Viimane postitus on üldse 1.detsember. Ma olen ausalt öeldes isegi trükkimise ära unustanud, niisiis andestage mu kirjavead selles postituses. 

Vahepeal olid jõulud ja aastavahetus. 2014 aasta on nüüd lõplikult läbi ja mis ma selle kohta siis öelda oskan. See oli huvitav, õpetlik ja täis muutusi. Mida vanemaks ma saan, seda enam tuleb muutusi. Imelik. Vanusega peaks tulema tegelikult see stabiilsus. Mul ei paista seda veel kusagilt, kõik on nii lahtine. 

Igatahes viimase aja tegemiste kohta ka mõned read. Vahepeal olen suutnud kaks korda käia Rootsi kruiisidel. It was fun. Erinevate seltskondadega aga lõbus oli täpselt samamoodi. Panen mõned pildid ka pärast. :)

Jõulud olid nii head, ma sain nii kaua kodus olla. See oli nii mõnus. Perekonna ja suguvõsaga veedetud aeg on alati see kõige kvaliteetsem. Aastavahetuse veetsin ka oma kalli Annuga. Ja pärast aastavahetust veel nii kolm päeva. 

Mul on nagu reaalselt mitu kodu. Vahest ma sean ennast Annu juurde niimoodi sisse nagu see oleks mu enda kodu, vist ongi tegelikult. Siis siin Tallinnas on mu tädi kodu samamoodi minu teine kodu. Aga sellele vaatamata igatseb süda praegu sajaga sinna pisikesse Riidajasse, oma emme-issi, venna ja õdede juurde. 

2015 aasta on mu blogi juubeliaasta muideks. Ma lugesin esimesi postitusi ja see on päris koomiline tegelikult. Ma olen viie aastaga ikka korralikult arenenud. Mõned on küsinud, et miks ma neid ära kustuta, neid vanu postitusi. Aga miks ma peaks?! Mul ei ole piinlik selle eest, kes ma olin ja mida ma mõtlesin viis aastat tagasi. Muidugi on naljakas lugeda, kuidas ma kõiki silmarõõme nii palavalt ja igavesti lubasin armastada, teadmata tegelikult selle sõna tõsist tähendust. Aga no ma olin ju beebi siis veel. 10 aasta pärast loen ma neid postitusi veel suurema naeratusega. 

Veel natuke eraelulist juttu ka. Ma olen õnnelik. Päris tõsiselt. Silmad jälle säravad. Hea on tunda, kui keegi kallistab, musutab ja hoolib nii palju. Ma pole loll ja sinisilmne. Ma tean, millega mul tegemist on ja millega ma riskin. Ma teadvustan seda endale perfektselt. Aga ma tahan praegu nii ja keegi ei saa seda mulle keelata. Muidugi te kõik võite öelda mida tahes, aga ma teen ju ikka nii nagu mina õigeks pean ja arvan. Lisaks sellele on tõelised sõbrad ju need, kes toetavad no matter what. Ma ei ootagi mitte kellegilt aplausi ja suurt rõõmu selle üle, et jälle nii on nagu on ja ma ei käse teil oma arvamused endale hoida. Muidugi te hoolite ja ei taha et ma haiget saaks, aga ärge suruge mulle oma arvamusi peale. Ma saan oma elu elamisega ise hakkama, täpselt nii hästi kui ma oskan. :) Ma armastan Teid! 

Panen natuke pilte ka! :)

Mu semud! :*

My love!

Parimad sõbrannad ever! :)

Alati minu pisivenna! :*

täitsa soe peast! :D

Parimad õhtud ja hommikud tema kõrval! :)

Mu Leenu! :*

Suur armastus! :)

Ta pole enam beebi. Aga kõikse armsam kutt ikkagi! :)

Sister! :*

Minu armsad!

Musukas!

Annika! :)

Nii õnnelik ma tööl olengi! :)

Meil on alati tore! :)

Mu armas pisikesed! :)

And I will always do...

Ma armastasin Sind. Ma armastasin su armastamist. Ma armastasin seda, kuidas kõik meie vahel lihtsalt nii hästi sobis. Ma armastasin seda, kuidas sa mulle alatihti otsaette musi tegid. Seda, et meie imelik huumorimeel nii hästi alati klappis. Ma armastasin neid hommikuid, kui ma ei tahtnud ärgata, sest sinu kõrvalt ära minemine oli nii vastik. Ma armastasin seda, kuidas sa mu juustega mängisid. Ma armastasin ülekõige seda, et sa kardad kõdi. Isegi seda, kui sa avastasid, et mulle ei meeldi kui mulle kõrva puhutakse. Ma armastasin su silmadesse vaadata. Ma armastasin seda, kui kindlalt sa alati mu käest kinni võtsid. Seda, kuidas sa mulle silma vaatasid ja ütlesid, et sa armastad mind. Sinu käsi ümber minu. Ma armastasin seda, et sa suutsid mind iga kord naerma ajada :D. Ükskõik millises olukorras ma oma eluga olin ja vaatamata kõigele sa suutsid mind alati tundma panna, et ma olen erilisem, et ma olen parem ja tähtsam. Ma armastasin Sind, ma tõesti ARMASTASIN!

Ühel heal päeval Sa võib-olla saad tõesti aru! :)

Natukene katki ja paranemas.

Luban endale lõpuks need emotsioonid, mida oleks pidanud lubama juba mõnda aega tagasi. Kurbust, viha, pettumust, ängistust. See kõik kees mu sees juba päris pikka aega. Hetke olukord on mõningas mõttes vabastav, sest saan kõike seda välja elada. Ei hoia ennast enam tiksuva pommina, kes iga hetk on võimeline plahvatama ja kõik endaga põhja kaasa võtma. Ma kardan natuke. Kardan seda, kui see viha ja jälkustunne ära kaob ning asendub valuga. Kardan, et ei tule sellega toime ja annan alla. Nii raske ja vastik, kuid samas nii vajalik on see kirja panna. See on mingi osa minu n-ö paranemisest. Ma igatsen Sind, kuigi ma ei taha Sind igatseda ja need tunded on nii vastandlikud. Hoian kinni sellest tükikesest eneseväärikusest, mis mul alles on ja see on peaaegu ainus, mis mind veel pinnal hoiab. Ma kaotasin ju kõik. Unistused, lootused ja oma "näilise" tuleviku. Kui oled mingi teatud mõttega harjunud ja see ühe hetkega lihtsalt sinult ära võetakse, siis tundub see kui kogu maailma kokku varisemisena. Aga ma olen tugev. Ma tunnen need tunded kõik aegamööda ära ja hakkan end taas üles ehitama. Ajaga on muutunud see, et ma tõesti lasen endal selle kõik läbi elada, sest see on ainus viis ja õige moodus.
-----------------------------------------------------------------------
Ma igatsen Sind, vanaema! Tahaks vaadata su rahustavatesse silmadesse ja lihtsalt koos Sinuga istuda. Tahaks enda ees näha sellist väärikat inimest, kes on käinud läbi tule ja vee ning, kelle südamesse kõigele vaatamata mahub nii palju armastust ja hoolitsust. Ma pole Sinust ammu siia kirjutanud, kuid mõtlen Sulle nii tihti. Eriti viimasel ajal. Mõtted Sinust mõjuvad nii nagu Sina mulle alati mõjusid. Nii hästi, nii positiivselt, nii Enda moodi.
-----------------------------------------------------------------------
Ma tahaks maale. Tahaks oma nunnude juurde, oma kallite seltskonda, oma inimesi. Mu kõige armsam beebi, ei olegi enam beebi varsti. Kutt on kohe aastane ja suur poiss. Selle aastaga on ta toonud mulle rohkem rõõmu, kui kunagi varem. Ma ei suuda uskuda, et ta nii kiiresti kasvab. Ja ma ei suuda uskuda, et üks väike poiss võib olla nii perfektne. Kõik mu positiivsed emotsioonid kuuluvad Sulle, mu armas poja. Ja ma ei kujutaks oma elu ette ilma oma kahe ülivinge õeta, kes lihtsalt täiustavad mind ja mu elu. Nende toetused ja nende jutuajamised ja isegi tülid- see igatsus on isegi pärast nädalat aega nii hingemattev. Ja mu vanemad. Ja muidugi, sa mu armas Annu. Mul ei jätku sõnu. Sa oled mu kaaslane kõiges, mu täditütar, mu parim sõbranna ja forever mu maailma kõige armsam inimene. Mu päästeingel ja mina Sinu. Meie plaanid saavad teoks. VARSTI! Ja muidugi mu superlahedad sõbrad seal maal, mu sugulased. Ma ei tea, miks ma alati naerma hakkan Teile mõeldes. Tekitate minus nii häid mälestusi ja emotsioone. Ma olen praegu mingis eriti tänamise tujus. Aga mul on tõesti hea meel ja igatsen Teid! :)

Alati Teie, Siki! :)

Blogi igatseb mind :(

Minu viimane mõistlik blogipostitus oli mai kuus. It's been a while. Mul on paha tuju ja paha tujuga peaks olema alati kergem blogida, aga millegi pärast täna kohe üldse ei ole. Või viimasel ajal on üldse raske kuidagi kirjutada. Varem kirjutasin siia suvalt kõigest, mis elus toimub, aga nüüd lihtsalt ei taha seda kõike vist jagada ja seda, mis toimub teavad vaid valitud inimesed mu ümber. Võtan ennast kokku ja kirjutan asjadest, mis ei ole nii keerulised ja jõuavad kõigile kohale. 

Viimane mõistlik postitus oli täpselt enne mu sünnipäeva. Igatahes, sünnipäev oli isegi vist päris vahva. Päris sünnipäeva päev ehk 30. mai oli esialgu natuke kurb ja nukker, sest ma olin täitsa üksinda. Emme oli koolis ja issi soomes. Seda pole veel juhtunud, et kõik on kuskil ära, aga nad helistasid kogu aeg ja küsisid, mis oli armas. Õnneks oli mu vanem õde platsis ja aitas õhtuks ettevalmistusi teha. Õhtul tulid mu kõige paremad sõbrad külla. Erki tegi megasuure üllatuse ja ilmus kella 1 ajal öösel mu ukse taha. Superkink minu jaoks. Nagu ikka ei oska ma oma sünnipäeva ainult ükskord tähistada ehk siis teine pidu tuli otsa kuskil juuni alguses. See oli tunduvalt rahvarohkem ja minu jaoks lõppes see alles järgmise päeva õhtul. Oma ilus juubel tuli ikka korralikult vastu võtta. :) Mul on hea meel, et mul on nii vahvad ja toredad sõbrad, sugulased ja tuttavad. Makes me feel special. :*

Pärast suuri pidustusi leidsin suveks töö. Või noh mu armsad Maximas ootavad mind ilmselgelt igal suvel tagasi. Igal aastal leian sealt ikka nii vahvaid inimesi, kellega ka edaspidi suhelda. Klienditeenindaja töö on üks maailma kõige vaheldusrikkamaid töid, kui osata see enda jaoks põnevaks teha. Sa näed läbi selle nii palju erinevaid inimesi. Raske on ka muidugi. Enesehinnanguga peab kõik korras olema, muidu ei saa seda tööd väga teha. 

Ülejäänud suvi, mis tööst vabaks jäi veetsin oma armsate sõprade ja sugulastega. Ega seda vaba aega just palju ei jäänud. Puhata tahtsin ka natuke ja lebotada ning niisama olla. Juulis tõmbasin otsad maximas kokku ja nautisin kaks nädalat suve. Ilmselt mu suve parimad hetked kuuluvad sellesse kahte nädalasse. Ja siis tuli tagasi linna minna. Plaanid muutusid ikka korralikult selles suhtes. Ma polnud tegelikult valmis, et ka see sügis mu ellu nii palju muutusi toob, sest arvasin, et kõik on juba stabiilne ning pole vaja mõelda ega otsustada, kuid kujunes teisiti. Eks aeg näitab kui mõistlikud otsused olid, mis vastu said võetud. 

Räägin oma uuest tööst ka mõne sõnaga. Ma olen tõsiselt rahul. Mul on nii vahvad töökaaslased ja nii vahvad lapsed rühmas. Iga päev on omamoodi ja neid on nii äge vaadata ning kuulata. Nad on oma mures ja rõõmus nii siirad, et see lihtsalt teeb iga päeva nauditavaks. Natuke raske on ikka nagu igal uuel töökohal, aga teiste sõnul saan ma väga hästi hakkama. Nagu see töö oleks mulle loodud. Loomulik anne- nagu Triinu ütleb :).

Elu on vahepeal tegelikult muutunud raskemaks kui ma seda sooviksin või tahaksin. Enesehinnanguga on kõvasti probleeme ja peas ning südames üks korralik segadus. Vahepeal ma ei saa aru, et miks ma nii väga tahtsin suureks saada. Tegelikult see ikka täiega sakib. Pole selleks kõigeks valmis, kuigi peaksin. Praegu teen nii rumalaid asju, mille pärast on mul vahepeal päris piinlik, kuid kõige hullem on see, et need asjad mis minule piinlikust tekitavad, teevad kellelegi väga haiget ja mitte ainult ühele inimesele vaid päris mitmele kohe. Otsuseid on raske vastu võtta ja sellepärast ma põgenen nende eest. Lasen asjadel minna, kuigi tean, et ühel hetkel ei saa enam neid tähtsaid teemasid lihtsalt vältida vaid tuleb rääkida. Ja ma kardan seda, sest nii või naa kaotan ma siis oma elust inimesi, kes on mulle tähtsad. Kuid kaua sa jõuad selles segaduses elada? Kui kõrge on see taluvuspiir? Kui ükskõik sul on?

Ei taha negatiivsete toonidega lõpetada ja ütlen paar ilusat asja ka mõnele heale inimesele. Esiteks mu kallid tüdrukud, keda ma niii väga igatsen. Üks päev ütlesid mulle, et koolis käies on nüüd midagi nagu puudu, et pole ikka seesama. Te olete mulle nii armasad.

Ja mu armas Annu. Ma tean, et sa pole rahul kui ma sind siin eraldi kohe ei maini. I can't live without you. Aitäh, et oled. Armastan sind!

Panen teile oma suvest mõned pildid ka kui ma leian. :D Aitäh, mu kallid! :)

Tavaline sõbrapilt :D

Mu armas Riine. :*

Kallis C. :*

Oli ilus rõõmus ja roosa :)

Maailma kõige kallim! :)

Vist mu lemmikinimesed :D

Süda <3 td="">

Mu nii vinged. :*

Kallis poja! :)

Vahest harva juhtub, et pean teiste jooke hoidma :D

Vaadake, kui ilusad nad mul on :*

Mu printsessid :*

Love you! :*

Veel üks C. :*

Kullapaid :*

:*

A pshh, beib vä, mina vä, äkää.

Väike Annika lõpetas ka :)

õemehe sünx oli :)

Tegin hullusi jälle :)

Kari vingeid inimesi :*

Kukkusin alla ka jep. :D