Natukene katki ja paranemas.

Luban endale lõpuks need emotsioonid, mida oleks pidanud lubama juba mõnda aega tagasi. Kurbust, viha, pettumust, ängistust. See kõik kees mu sees juba päris pikka aega. Hetke olukord on mõningas mõttes vabastav, sest saan kõike seda välja elada. Ei hoia ennast enam tiksuva pommina, kes iga hetk on võimeline plahvatama ja kõik endaga põhja kaasa võtma. Ma kardan natuke. Kardan seda, kui see viha ja jälkustunne ära kaob ning asendub valuga. Kardan, et ei tule sellega toime ja annan alla. Nii raske ja vastik, kuid samas nii vajalik on see kirja panna. See on mingi osa minu n-ö paranemisest. Ma igatsen Sind, kuigi ma ei taha Sind igatseda ja need tunded on nii vastandlikud. Hoian kinni sellest tükikesest eneseväärikusest, mis mul alles on ja see on peaaegu ainus, mis mind veel pinnal hoiab. Ma kaotasin ju kõik. Unistused, lootused ja oma "näilise" tuleviku. Kui oled mingi teatud mõttega harjunud ja see ühe hetkega lihtsalt sinult ära võetakse, siis tundub see kui kogu maailma kokku varisemisena. Aga ma olen tugev. Ma tunnen need tunded kõik aegamööda ära ja hakkan end taas üles ehitama. Ajaga on muutunud see, et ma tõesti lasen endal selle kõik läbi elada, sest see on ainus viis ja õige moodus.
-----------------------------------------------------------------------
Ma igatsen Sind, vanaema! Tahaks vaadata su rahustavatesse silmadesse ja lihtsalt koos Sinuga istuda. Tahaks enda ees näha sellist väärikat inimest, kes on käinud läbi tule ja vee ning, kelle südamesse kõigele vaatamata mahub nii palju armastust ja hoolitsust. Ma pole Sinust ammu siia kirjutanud, kuid mõtlen Sulle nii tihti. Eriti viimasel ajal. Mõtted Sinust mõjuvad nii nagu Sina mulle alati mõjusid. Nii hästi, nii positiivselt, nii Enda moodi.
-----------------------------------------------------------------------
Ma tahaks maale. Tahaks oma nunnude juurde, oma kallite seltskonda, oma inimesi. Mu kõige armsam beebi, ei olegi enam beebi varsti. Kutt on kohe aastane ja suur poiss. Selle aastaga on ta toonud mulle rohkem rõõmu, kui kunagi varem. Ma ei suuda uskuda, et ta nii kiiresti kasvab. Ja ma ei suuda uskuda, et üks väike poiss võib olla nii perfektne. Kõik mu positiivsed emotsioonid kuuluvad Sulle, mu armas poja. Ja ma ei kujutaks oma elu ette ilma oma kahe ülivinge õeta, kes lihtsalt täiustavad mind ja mu elu. Nende toetused ja nende jutuajamised ja isegi tülid- see igatsus on isegi pärast nädalat aega nii hingemattev. Ja mu vanemad. Ja muidugi, sa mu armas Annu. Mul ei jätku sõnu. Sa oled mu kaaslane kõiges, mu täditütar, mu parim sõbranna ja forever mu maailma kõige armsam inimene. Mu päästeingel ja mina Sinu. Meie plaanid saavad teoks. VARSTI! Ja muidugi mu superlahedad sõbrad seal maal, mu sugulased. Ma ei tea, miks ma alati naerma hakkan Teile mõeldes. Tekitate minus nii häid mälestusi ja emotsioone. Ma olen praegu mingis eriti tänamise tujus. Aga mul on tõesti hea meel ja igatsen Teid! :)

Alati Teie, Siki! :)