Natukene katki ja paranemas.

Luban endale lõpuks need emotsioonid, mida oleks pidanud lubama juba mõnda aega tagasi. Kurbust, viha, pettumust, ängistust. See kõik kees mu sees juba päris pikka aega. Hetke olukord on mõningas mõttes vabastav, sest saan kõike seda välja elada. Ei hoia ennast enam tiksuva pommina, kes iga hetk on võimeline plahvatama ja kõik endaga põhja kaasa võtma. Ma kardan natuke. Kardan seda, kui see viha ja jälkustunne ära kaob ning asendub valuga. Kardan, et ei tule sellega toime ja annan alla. Nii raske ja vastik, kuid samas nii vajalik on see kirja panna. See on mingi osa minu n-ö paranemisest. Ma igatsen Sind, kuigi ma ei taha Sind igatseda ja need tunded on nii vastandlikud. Hoian kinni sellest tükikesest eneseväärikusest, mis mul alles on ja see on peaaegu ainus, mis mind veel pinnal hoiab. Ma kaotasin ju kõik. Unistused, lootused ja oma "näilise" tuleviku. Kui oled mingi teatud mõttega harjunud ja see ühe hetkega lihtsalt sinult ära võetakse, siis tundub see kui kogu maailma kokku varisemisena. Aga ma olen tugev. Ma tunnen need tunded kõik aegamööda ära ja hakkan end taas üles ehitama. Ajaga on muutunud see, et ma tõesti lasen endal selle kõik läbi elada, sest see on ainus viis ja õige moodus.
-----------------------------------------------------------------------
Ma igatsen Sind, vanaema! Tahaks vaadata su rahustavatesse silmadesse ja lihtsalt koos Sinuga istuda. Tahaks enda ees näha sellist väärikat inimest, kes on käinud läbi tule ja vee ning, kelle südamesse kõigele vaatamata mahub nii palju armastust ja hoolitsust. Ma pole Sinust ammu siia kirjutanud, kuid mõtlen Sulle nii tihti. Eriti viimasel ajal. Mõtted Sinust mõjuvad nii nagu Sina mulle alati mõjusid. Nii hästi, nii positiivselt, nii Enda moodi.
-----------------------------------------------------------------------
Ma tahaks maale. Tahaks oma nunnude juurde, oma kallite seltskonda, oma inimesi. Mu kõige armsam beebi, ei olegi enam beebi varsti. Kutt on kohe aastane ja suur poiss. Selle aastaga on ta toonud mulle rohkem rõõmu, kui kunagi varem. Ma ei suuda uskuda, et ta nii kiiresti kasvab. Ja ma ei suuda uskuda, et üks väike poiss võib olla nii perfektne. Kõik mu positiivsed emotsioonid kuuluvad Sulle, mu armas poja. Ja ma ei kujutaks oma elu ette ilma oma kahe ülivinge õeta, kes lihtsalt täiustavad mind ja mu elu. Nende toetused ja nende jutuajamised ja isegi tülid- see igatsus on isegi pärast nädalat aega nii hingemattev. Ja mu vanemad. Ja muidugi, sa mu armas Annu. Mul ei jätku sõnu. Sa oled mu kaaslane kõiges, mu täditütar, mu parim sõbranna ja forever mu maailma kõige armsam inimene. Mu päästeingel ja mina Sinu. Meie plaanid saavad teoks. VARSTI! Ja muidugi mu superlahedad sõbrad seal maal, mu sugulased. Ma ei tea, miks ma alati naerma hakkan Teile mõeldes. Tekitate minus nii häid mälestusi ja emotsioone. Ma olen praegu mingis eriti tänamise tujus. Aga mul on tõesti hea meel ja igatsen Teid! :)

Alati Teie, Siki! :)

Blogi igatseb mind :(

Minu viimane mõistlik blogipostitus oli mai kuus. It's been a while. Mul on paha tuju ja paha tujuga peaks olema alati kergem blogida, aga millegi pärast täna kohe üldse ei ole. Või viimasel ajal on üldse raske kuidagi kirjutada. Varem kirjutasin siia suvalt kõigest, mis elus toimub, aga nüüd lihtsalt ei taha seda kõike vist jagada ja seda, mis toimub teavad vaid valitud inimesed mu ümber. Võtan ennast kokku ja kirjutan asjadest, mis ei ole nii keerulised ja jõuavad kõigile kohale. 

Viimane mõistlik postitus oli täpselt enne mu sünnipäeva. Igatahes, sünnipäev oli isegi vist päris vahva. Päris sünnipäeva päev ehk 30. mai oli esialgu natuke kurb ja nukker, sest ma olin täitsa üksinda. Emme oli koolis ja issi soomes. Seda pole veel juhtunud, et kõik on kuskil ära, aga nad helistasid kogu aeg ja küsisid, mis oli armas. Õnneks oli mu vanem õde platsis ja aitas õhtuks ettevalmistusi teha. Õhtul tulid mu kõige paremad sõbrad külla. Erki tegi megasuure üllatuse ja ilmus kella 1 ajal öösel mu ukse taha. Superkink minu jaoks. Nagu ikka ei oska ma oma sünnipäeva ainult ükskord tähistada ehk siis teine pidu tuli otsa kuskil juuni alguses. See oli tunduvalt rahvarohkem ja minu jaoks lõppes see alles järgmise päeva õhtul. Oma ilus juubel tuli ikka korralikult vastu võtta. :) Mul on hea meel, et mul on nii vahvad ja toredad sõbrad, sugulased ja tuttavad. Makes me feel special. :*

Pärast suuri pidustusi leidsin suveks töö. Või noh mu armsad Maximas ootavad mind ilmselgelt igal suvel tagasi. Igal aastal leian sealt ikka nii vahvaid inimesi, kellega ka edaspidi suhelda. Klienditeenindaja töö on üks maailma kõige vaheldusrikkamaid töid, kui osata see enda jaoks põnevaks teha. Sa näed läbi selle nii palju erinevaid inimesi. Raske on ka muidugi. Enesehinnanguga peab kõik korras olema, muidu ei saa seda tööd väga teha. 

Ülejäänud suvi, mis tööst vabaks jäi veetsin oma armsate sõprade ja sugulastega. Ega seda vaba aega just palju ei jäänud. Puhata tahtsin ka natuke ja lebotada ning niisama olla. Juulis tõmbasin otsad maximas kokku ja nautisin kaks nädalat suve. Ilmselt mu suve parimad hetked kuuluvad sellesse kahte nädalasse. Ja siis tuli tagasi linna minna. Plaanid muutusid ikka korralikult selles suhtes. Ma polnud tegelikult valmis, et ka see sügis mu ellu nii palju muutusi toob, sest arvasin, et kõik on juba stabiilne ning pole vaja mõelda ega otsustada, kuid kujunes teisiti. Eks aeg näitab kui mõistlikud otsused olid, mis vastu said võetud. 

Räägin oma uuest tööst ka mõne sõnaga. Ma olen tõsiselt rahul. Mul on nii vahvad töökaaslased ja nii vahvad lapsed rühmas. Iga päev on omamoodi ja neid on nii äge vaadata ning kuulata. Nad on oma mures ja rõõmus nii siirad, et see lihtsalt teeb iga päeva nauditavaks. Natuke raske on ikka nagu igal uuel töökohal, aga teiste sõnul saan ma väga hästi hakkama. Nagu see töö oleks mulle loodud. Loomulik anne- nagu Triinu ütleb :).

Elu on vahepeal tegelikult muutunud raskemaks kui ma seda sooviksin või tahaksin. Enesehinnanguga on kõvasti probleeme ja peas ning südames üks korralik segadus. Vahepeal ma ei saa aru, et miks ma nii väga tahtsin suureks saada. Tegelikult see ikka täiega sakib. Pole selleks kõigeks valmis, kuigi peaksin. Praegu teen nii rumalaid asju, mille pärast on mul vahepeal päris piinlik, kuid kõige hullem on see, et need asjad mis minule piinlikust tekitavad, teevad kellelegi väga haiget ja mitte ainult ühele inimesele vaid päris mitmele kohe. Otsuseid on raske vastu võtta ja sellepärast ma põgenen nende eest. Lasen asjadel minna, kuigi tean, et ühel hetkel ei saa enam neid tähtsaid teemasid lihtsalt vältida vaid tuleb rääkida. Ja ma kardan seda, sest nii või naa kaotan ma siis oma elust inimesi, kes on mulle tähtsad. Kuid kaua sa jõuad selles segaduses elada? Kui kõrge on see taluvuspiir? Kui ükskõik sul on?

Ei taha negatiivsete toonidega lõpetada ja ütlen paar ilusat asja ka mõnele heale inimesele. Esiteks mu kallid tüdrukud, keda ma niii väga igatsen. Üks päev ütlesid mulle, et koolis käies on nüüd midagi nagu puudu, et pole ikka seesama. Te olete mulle nii armasad.

Ja mu armas Annu. Ma tean, et sa pole rahul kui ma sind siin eraldi kohe ei maini. I can't live without you. Aitäh, et oled. Armastan sind!

Panen teile oma suvest mõned pildid ka kui ma leian. :D Aitäh, mu kallid! :)

Tavaline sõbrapilt :D

Mu armas Riine. :*

Kallis C. :*

Oli ilus rõõmus ja roosa :)

Maailma kõige kallim! :)

Vist mu lemmikinimesed :D

Süda <3 td="">

Mu nii vinged. :*

Kallis poja! :)

Vahest harva juhtub, et pean teiste jooke hoidma :D

Vaadake, kui ilusad nad mul on :*

Mu printsessid :*

Love you! :*

Veel üks C. :*

Kullapaid :*

:*

A pshh, beib vä, mina vä, äkää.

Väike Annika lõpetas ka :)

õemehe sünx oli :)

Tegin hullusi jälle :)

Kari vingeid inimesi :*

Kukkusin alla ka jep. :D