Jõudsin siis lõunaks bussiga Tõrva. Astusin bussist maha, olles ise veel meeletult unine. Kogu bussisõidu olin kuskil magamise ja ärkvel olemise vahepeal. Nii ma siis seisin bussipeatuses, uni silmas ja otsisin emme autot. Järsku kuulsin, kuidas keegi karjub "Siki!" ning ma ei jõudnud ümbergi pöörata, kui Marten mu juures oli ja mind nii tugevasti kallistas. Siis sain aru, et jesss, ma olen lõpuks jälle kodus! :)
Käisime vennaga jäätist ostmas. Päris omas kodus sain olla 5 minutit, kui emps mu ära orjastas ja me maja juurde sõitsime. Bikiinid jõudsin selga panna ja oligi minek. Pole tegelikult ammu tööd tehes ennast nii hästi tundnud. Niitsin 3,5 tundi järjest muru ja aeg lihtsalt lendas. Mõtlesin kõige üle, kuigi ei mõelnud midagi välja. Siiski oli see lihtsalt hea. Hiljem sai aiamaal ka korralikult ikka tööd tehtud! :)
Igatahes kogu selle jutu mõte on, et ma tundsin ennast hommikul nii halvasti ja mu sisetunne ütles tõesti, et tuleb halb päev, kuid tegelikult on see siiani nii mõnus ja kodune olnud. Ma pole praegu õnnelik, vaid kurb ja pettunud, kuid kodus tulevad alati parimad lahendused.
PS! Ja ma tõesti loodan, et jõuan homme oma Annu juurde! :)
0 comments:
Post a Comment