Postituse pealekiri seletab praegu perfektselt kogu mu elu praegu. It's a mess!
Igatahes ei viitsi ma siin praegu seda lahkama hakata. Ilmselt kuulevad sellest kõigest vaid valitud kõrvad. Inimesed, keda usaldan ja armastan. Ja kuna ma juba jutuga siia jõudsin, siis räägin oma vingest nädalavahetusest ja avastustest.
Ammu kokku lepitud nädalavahetus Annuga sai alguse Lõunakeskuses, kus mu armas mind juba ootas. Ei saa Annu kohta öelda, et ta mu parim sõbranna oleks, sest ta on sellest midagi palju enamat. Järjest enam avastan, et ta on täielik minimii. :D Mul on hea meel, et ta mul on ja ma armastan teda. Nii lihtne see ongi. :) Igatahes veetsime nv minu juure ja vaatamata halvale ilmale oli meil tõesti lõbus.
Laupäeval toimus Riidajas perepäev ja läbi selle oli päris palju ägedaid tegevusi planeeritud. Üheks neist oli kastironimine. Ma olin ülikindel, et teen seda, kui seda sõna plakati peal nägin, aga kui võimalus käes oli, siis hakkasin kartma. Nii ma siis algul vaatasingi, kuidas mu õde seda tegi. Ja käisin kogu aeg vaatamas, kuidas teised seda tegid. See tundus no ikka niiiii hirmus. Ja lõpuks, kui mu õde seda teist korda tegema läks, siis läksin ka ja ütlesin, et olgu, ma siis teen selle nüüd ära. Aga jõudsin veel 10 korda ümber mõelda ja endas kahelda, kuni need traksid mulle lihtsalt jalga pandi ja siis mul enam tagasiteed ei olnud. Nii ma siis ronisingi nende kastidega ma arvan, et kergelt pool tundi. :D Ja kuigi ma tahtsin juba pärast 3-e kasti alla tulla, siis jõudsin hoopis 23 kasti kõrgusele. Alla kukkumine oli kuidagi imelik. Mul läksid silmad automaatselt kinni ja jäin lihtsalt õhku rippuma. :D Igatahes olen ma ülirahul, et ma selle ära tegin. Ja seda teeks tõesti teinekordki.
Lisaks tuli mulle meelde, et eelmine aasta mu ägedad klassikaaslased lennutasid mind mu sünnipäeval katapultiga taevasse. Ja sel aastal viis päeva enne oma sünnipäeva ronisin kastidega kõrgustesse. Mul on ikka vaja igal aastal midagi ekstreemset teha oma sünnipäeval. Järgmisel aastal- langevarjuhüpped, näeme!
Laupäeval avastasin endalt ka palaviku, 38.5. Kuid olin juba sõpradega kokku leppinud, et nad tulevad minu juurde ja nii siis läkski. Annikaga veel arutasime, et kõige rohkem istumisi ongi minu juures olnud. Või no tegelt, mujal ei olegi. Avastasin jälle, kui head mu vanad sõbrad on. Öeldes neile lause, ma ei pea oma sünnipäeva, saan vastuseks: Ära siis pea, aga me tuleme ikkagi! :D Te olete lihtsalt amazing! Neil vanadel klassikaaslastel on mingi suurepärane võime panna unustama kõik probleemid ja lihtsalt nautima seda, et elus oled. Miljon aitähhi.
Nüüd olen taas Lähtel ja kõik need probleemid ajavad mind taga. Vahel on alla andmise tunne. Tahaks öelda, et mul on ükskõik ja sõnad ei tee haiget, aga ma ei saa sinna midagi parata, et need teevad haiget. Ja ma olen ringiga alguses tagasi. Ajalugu kordub ja seekord on paranemine palju raskem.
Nüüd üritan terveks saada, meediatöö lõpuni teha ja koolis kõik korda teha. Siis tuleb suurem töö otsimine ette võtta ja oma suveplaanid paika panna. Lõpetamine ja jaanipäev ja siis koolidesse sisseastumised.
Siki.
0 comments:
Post a Comment